3 valikuvõimalust tütarlapsele, kes on armunud hõivatud mehesse

Mure: Tunnen ühte väga toredat kutti, keda ma tean juba oma lapsepõlvest saati. Tema vanavanemad elasid samas kohas, kus minugi. Juba väiksena oli tõmme. Ta on minust viis aastat vanem. Tema seltskonnas saab ennast nii vabalt tunda, kui ise soovid. Ükskõik mida teha, ta ei vaata sind imelikult ja samas teeb ka ise igasugu lollust ja nalja.

Ta on ainuke kutt, kes mulle tänini meeldib. On ka tülisi olnud, ei ole paar nädalat suhelnud või kuu ja siis lõpuks on ikka kõik korras. Ta ei saa tülis lihtsalt olla ja vaikselt ise lepib ära, sest viga on tavaliselt ikka temas olnud.

Probleem seisneb muidugi selles, et tal on oma naine olemas. Võib-olla hoolib ta oma naisest, kuid samas jällegi ei saa ma temast aru .. kui välismaalt töölt tuleb, siis esimesena helistab mulle, kui Eestis on ning hakkab oma tegemistest rääkima ja küsib, kus mina olen ja mida teen ja lõpuks pakub midagi välja, mida teha.

Ma tean ka seda, et temal võib olla minu vastu ka midagi, vähemalt üks kutt, kes tema tuttav on, rääkis mulle, et talle meeldivad sinusugused tüdrukud. Oleks sa varem jõudnud, siis oleks ehk äragi võtnud.

Ja temast endast loen ma samuti välja mingitmoodi, et midagi peab olema. Ma olen temaga isegi koos olnud, kuid mitte midagi päris intiimset. Suudelnud küll, ühes voodis maganud, kaisus hoidnud niisamagi. Kuid mitte midagi enamat. Ja nii kolm aastat, kuid mitte väga tihti ei puutu kokku, kuus mõni 3 korda, suvel muidugi kõvasti rohkem.

Ma ei tea mida teha. Kas matta maha lootus, et ükspäev me oleme koos või veel oodata? Või üleüldse lihtsalt sõpradeks jääda.. samas ei ole mul ühtegi silmarõõmu ka tekkinud, isegi kui kutt on tore või nägus vms. Ei paku absoluutselt keegi pinget. Ma ei vaata kedagi nii nagu teda ja ma ei saa sinna midagi parata.

Olen üritanud kedagi teist leida, kuid sellist tunnet pole tekkinud nagu temaga. Mõnikord kardan, et jäängi üksi, missest, et ma veel nii noor olen. Siiski mingi kartus on, et mu süda puruneb ja ma ei tahagi kunagi enam kedagi. Ma loodan, et saate kuidagi aidata või midagi lohutavat öelda, mida ma ise välja mõelda ei suuda. Aitäh! A. 18.aastane.

Dr Noormann: Suudlemine ja kaisus magamine, kuigi midagi enamat polnud, ongi juba intiimsus. Nii et teie suhe on siiski intiimsõprus. Kui ütled, et tal on oma naine olemas, saan aru, et ta on seotud kas seaduslikku või vabaabiellu ja tal on ehk ka pere. See on sinu lootuste kohalt vaadatuna vääramatu jõud, millega tuleb leppida.

Sa oled asetanud ennast armukese rolli ja see roll ei tähendagi alati seksuaalpartneri rolli. Selle tee oled ise valinud ja see võib kaua, teinekord romantilise salasuhtena läbi elu kesta, muutumata mitmenaisepidamiseks.

Sul on valida kolme arengutee vahel. Armastus oma olemuselt on alati eetiline, kuigi armastuse nimel võib teha ebaeetilisi tegusid. Nii võib sinu armastus sundida sind igasuguste intriigide ja sundidega tema peret lõhkuma hakata. Teine valik on suhtest väljumine, mis ei tähenda sõpruse kadumist, küll aga siduvate intiimsuste (mida truudusetuseks võib pidada) vältimist. Ja kolmas võimalus ongi see romantiline magus-nukker võimaluste-võimatuste segus elamine ehk armukese roll.

Tänapäevane peremudel on muutunud mitmes mõttes vabamaks ja riigikogus arutletav kooselu seaduski räägib suhtest kui majanduslikust liidust (pärimine, varajagamine, juriidilised kohustused), kõlblusest ja tunnetest pole seal sõnagi. Nii võib oletada, et tunded on selliste suhete väline vabadus ja armukese või salajase tunnetekaaslase või seksuaalpartneri roll peaks sellisesse peremudelisse mahtumagi. See pole lausa soovitus, kuid praktiliselt võimalik valikutee. See eeldab muidugi ausust ja vastutust ka sellisesse suhtesse ja kaugema perspektiivina võiks hoiatada ka vallalisuse või üksikema saatuse võimalikkuse eest.