Viimasel ajal ilmuvates artiklites — noored ja haritud ei ole rahul — peegeldub… utoopia. Kõik justkui peaksid tegelema meeldivaga ja keegi peab vastutama, kui asjad ei kulge mugavalt. Ilmselt peaks vastutama riik. Riik aga võrdub rahvaga. Kõlanud ettepanekute järgi peaks reeglid ümber tegema nii, et need, kes tegelevad meelistegevusega ja ei saa majanduslikult rahuldavalt hakkama, saaksid rohkem raha/muudmoodi toetust. Raha peab kuskilt tulema. Ilmselt nende inimeste taskust, kes majanduslikult paremini hakkama saavad (võib-olla töötades alal, mis neile ei pruugi meeldida).

Kui mina peenras kapsalehe all kasvasin korrutati mulle: "Pead valima eriala/oskuse ja proovima valitud alal olla parem kui teised, siis on hästi. Järgmisele põlvkonnale nagu korrutataks, et hariduse omandamisega saab kõik korda.

Võimalik, et pisut veneaegset värki näinutel on lihtsam reaalsusega kohaneda. Kindlasti on asi selleski, et meie põlvkonnal vedas pisut rohkem — olime algusest peale kohal. Kuid jaguneb meiegi generatsioon erinevate ametikohtade, sissetulekute ja suhtumisega inimesteks.