Annabel

Mõtlikult läks ta raamaturiiuli juurde, võttis sealt poolelioleva raamatu ning keeras end diivaninurgas kerra. Tüdruk oli keskmist kasvu ja sale, pikkade blondide juuste, kahvatu naha ja hallikassiniste silmadega. Sel õhtul kandis ta siniseid teksaseid ja roosat õlapaeltega pluusi, valge kampsun oli puusade ümber seotud. Ta oli raamatusse niivõrd süvenenud, et ei pannud alguses telefonihelinat tähelegi. Ta liigutas alles kolmanda helina peale. Ohates pani ta raamatu enda kõrvale ja kõndis telefoni juurde. „Halloo?” „Tere õhtust! Kas ma räägin Annabel Metssooga?” „Jah, see olen mina,” vastas tüdruk pisut imestunult. Kas ta oli äkki midagi võitnud? „Ma pean teile kurvastusega teatama, et teie ema, Jaanika Metssoo, suri paarikümne minuti eest liiklusõnnetuses saadud vigastustesse. Kiirabil ei õnnestunud teda päästa, ilmselt oli surm silmapilkne. Tunnen teile kaasa. Vabandage, kas te ikka kuulete mind?” „Jah, kuulen küll,” vastas Annabel. Ta pea kumises imelikult. Ega ta ometi minestama ei hakka? Tema ema…surnud!!! See pole ju võimalik! Tema, Annabel, ise ju rääkis temaga, kõigest tunni aja eest. Ja nüüd väidab see naine, et ema on surnud. Ei, siin peab olema mingi eksitus! „Olete te ikka kindel, et see oli minu ema?” küsis Annabel. „Jah paraku küll. Me leidsime ta käekotist tema dokumendid ja mobiiltelefoni. Sealt me teie numbri saimegi. Kas te saate ikka hakkama? On kõik korras?” On kõik korras?!? Järsku haaras Annabeli kohutav vihahoog. Ei noh, otseloomulikult on kõik korras, kui ta sai just teada, et ta ema on surnud, ja et ta on nüüd üksi, täiesti üksi! Ei, kõik on lausa suurepäraselt korras! Seda Annabel loomulikult ei öelnud. Kõva häälega ütles ta: „Jah, kõik on korras, ma saan hakkama.” „Kena. Kas teile sobib, kui me homme kohtume, et asju arutada. Matused, teie hooldusõigus, saate ju isegi aru, eks ole. Kuidas teile sobib homme kell 12.00 teie korteris?” „Jah, väga tore, kohtume siis, head õhtut,” ütles Annabel masinlikult.

Ta pani toru hargile ja toetus vastu seina. Pisarad hakkasid voolama ja pea kumises endiselt. Ta surus käed meelekohtadele, et seda peatada, kuid see ei aidanud. Järsku tundis ta, et peab kohe lahkuma, et ta ei suuda siin enam hetkegi veeta. Kõik tuletas meelde ema. Ema, keda enam ei olnud…ei, praegu pole aega nutta, nutta võib ta pärast, praegu peab siit minema saama. Ja ruttu! Silmi hõõrudes ja mööbli otsa komistades läks ta kiirel sammul oma tuppa, võttis kapist oma beeži õlakoti, pani sinna rahakoti, mobiili, akulaadija, taskurätikupaki ja passi. Seejärel läks ta läbi köögi, haaras kapi pealt küpsisepaki ja veepudeli ning lisas needki oma kotti. Siis ruttu esikusse, kus pani kiirustades jalga botased, haaras nagist oma uhiuue jaki, riiulilt võtmed. Siis trepikotta, uks lukku ja jooksuga tänavale.

Sinna jõudnud, hakkas ta kiirel sammul suvalisse suunda minema. Peagi pööras ta majade vahele ja pistis jooksu. Nii, vaheldumisi kõndides ja joostes, jõudis ta peagi linnast välja, linnalähedase männikuni. Pisut puude vahel jalutanud, vajus ta metsa kõige vanema puu najale maha. Alles siis märkas ta, et päike on loojumas ja õhk üpriski jahe. Silmad vajusid iseenesest kinni ja nüüd oli ka pea valutama hakanud, hirmus kumin aga polnud sellegipoolest lõppenud. Viimane, mida ta mäletas, oli veider vajumise tunne. Ta jõudis veel mõelda, et äkki istus ta soolaukasse. Seejärel vajus ta pimedusse.

Mliaama
Annabel avas ettevaatlikult silmad. Ere valgus pimestas teda ja pani silmi pilgutama. Aga pea ei valutanud enam ja ka kumin oli kadunud. Ta tundis ennast erksa ja väljapuhanuna, valmis tegutsema. Kuid miski häiris teda… Oh jumal! Ema on ju surnud! Ahastus langes talle lainena peale. Mida ta nüüd teeb? Kus ta üldse on? Ta istus puu all… ja siis vajumine…. "Ema, vaata, ta on ärganud!" hüüatas järsku üks umbes temavanune tütarlaps, kes istus toolil ta voodi kõrval. Tüdrukul olid kenad pikad punased juuksed ja rohelised, kassilikud silmad. Ta nina ja põsed olid tedretähnidest kirjud. Ta kandis pikka tumerohelist seelikut ja õhulist, pikkade laiade käistega valget pluusi. Süles lebas tal vanamoeline raamat, mida ta oli ilmselt lugenud. Tema hüüatuse peale tuli Annabeli voodi juurde keskealine, tüsedavõitu naine, kelle punastes juustes vilksatas halli. Naine kandis pikka lillelist kleiti ja toatuhvleid. "Kuidas sa ennast tunned, kullake?" küsis ta murelikul häälel. "Hästi, tänan küsimast," vastas Annabel. "Kus ma üldse olen?" "Oh, muidugi. Sa oled Mliaamas, kullake, Oosteni majas. Mina olen Alice ja see on minu tütar Diana."
Diana-nimeline tüdruk naeratas Annabelile ja ta naeratas viisakalt vastu. See naine ja tema tütar meeldisid talle väga. "Aga kes sina oled ja miks sa nii hilja õhtul üksi metsas olid?" Annabel rääkis neile oma loo. Ta ei teadnud tegelikult isegi, miks ta neid inimesi usaldas, ta ju vaevalt tundis neid. Aga miski ütles talle, et need on tõesti head inimesed. "Kas sa süüa tahad, kullake?" küsis Alice. Järsku tundis Annabel kohutavat nälga. "Jah, palun," vastas ta kohmetunult. Need on ju talle täiesti võõrad inimesed. "Kena, ma lähen ja teen meile kõigile midagi söögipoolist. Diana võib sulle sel ajal täpsemalt rääkida, kus sa oled." Alice lahkus toast lohiseval sammul ja sulges ukse. Annabel pöördus punapäise tüdruku poole, kes pidi talle jutustama, kus ta õigupoolest on.

"Oled sa varem Mliaamast kuulnud?" küsis ta. Annabel raputas pead ja tüdruk jätkas. "Seda ma arvasingi. Vaata, kunagi ammu, umbes tuhat aastat tagasi elasid kõik rassid – inimesed, haldjad, võlurid – üksmeelselt koos. Aga siis hakkasid inimesed võimutsema ja teised rassid läksid ajapikku peitu. Nad lõid oma maailmad, oma ühiskonnad, oma reeglid ja oma kultuuri. Meie kolisime siia, maa alla. Siia pääseb vaid läbi teatud väravate. Ühe sellise alla jäid sa magama. Mina ja ema leidsime su ja hoolitsesime sinu eest. Muide, sa magasid kaks ööpäeva järjest. Nüüd räägin ma sulle veidi meie elust. Me elame looduslähedaselt. Meie majad on puust ja maakividest, me ei söö liha ja ei tapa loomi. Meie asulaid on üle kogu maailma, kõikjal kus keskkond on vähegi elamiskõlbulik. Kahjuks on selliseid paiku maal üha vähem. See on meie rahvale ja õnneks mitte ainult meile suureks probleemiks. Üldiselt elame me peaaegu samamoodi, kui inimesed – me käime koolis ja tööl, loome perekonna ja kasvatame lapsi. Peamine erinevus seisneb selles, et meie, erinevalt inimestest, austame loodust. Seepärast õpime me koolis lisaks ainetele nagu matemaatika, emakeel ja ajalugu ka põllumajandust, ehituskunsti, keskkonnakaitset ja loomade keeli. On sul küsimusi?" Annabel oli hämmastuses. See on ju ideaalne! Rikkumata eluviis. Super! Sellest oli ta ju juba aastaid unistanud, samuti oli ta juba aastaid taimetoitlane. "Mul on ainult üks küsimus: kas ma võin teie juurde elama jääda?" "Kas sa tõesti tahaksid?" küsis Diana õhinal. "Oh, see oleks nii tore! Ma olen alati endale õde tahtnud." Annabel naeratas teise õhina peale ja tundis end jälle erksa ja teotahtelisena.
"Sööma," kuulsid tüdrukut Alice'i hõiget. "Ma annan sulle riided ja läheme alla sööma. Siis saame emalt küsida, kas sa võid siia jääda. Minu toa kõrval ongi üks tühi tuba, ma arvan, et sa saad selle endale." Rääkides ulatas Diana Annabelile peaaegu samasugused riided, sadu ta ise kandis, ainult et seelik oli tumepruun ja pluus heleroheline. Annabel riietus kiirelt ja tüdrukud läksid juteldes kööki.

Esimene päev
"No ma ei tea," ütles Alice kõhklevalt, "meie maailm on sinu omast ikka päris erinev, kas tead. Oled sa ikka kindel, et sa tahad siia elama jääda?" "Muidugi olen, see maailm ongi minu maailm. Mulle meeldib siin!" "Kena, kui sa selles kindel oled… minul pole midagi selle vastu." "Oh kui tore," hüüatas Diana rõõmsalt. "Tule ma näitan sulle su tuba, koristame selle ära ja seame korda." "Oodake nüüd, tüdrukud," hõikas Alice naerdes. "Söök on valmis, sööme kõigepealt ära." Tõepoolest, laual auras isuäratavalt suur pruun savikauss koorega keedetud värskete kartulitega, selle kõrval teine samasugune kauss kurgisalatiga. Ka leib oli laual, kõhukas kann külma piimaga seisis keset lauda. Tüdrukud asusid sööma ja paarikümne minuti pärast olid neil kõhu täis ja laud peaaegu tühi. Nad aitasid Alice'il nõud pesta ja tormasid siis trepist ülesse.
Nad kõndisid läbi pika koridori, mille seintel rippusid maalid ja maas oli kirju kaltsuvaip ja peatusid viimase ukse taga, millelt helebeež värv koorus ning astusid sisse. Tuba oli tolmune, seda polnud ilmselt aastaid kasutatud. Toa vastasseinas asus voodi, selle kõrval kahe uksega riidekapp ja täispikkuses peegel. Akna all oli kirjutuslaud koos tooliga ning madal raamaturiiul. Keset tuba seisis ümmargune laud ja selle ümber kolm tooli. Maas oli helekollane vaip ja akende ees rippusid sama tooni pikad kardinad. Diana jooksis akna juurde, tõmbas kardinad eest ja avas akna. Tuba täitus päikesepaiste, värske õhu ja linnulauluga. Aknast avanes imeline vaade suurele pargile, mille keskel kõrgus iidvana pöögipuu.
"Ma arvasin, et me oleme maa all," ütles Annabel imestunult. "Kuidas siin siis päike saab paista?" Diana naeris teise imestuse üle. "Me olemegi maa all, see on vaid päikese peegeldus. Nii, meil pole aega lobiseda, hakkame parem koristama. Sina mine klopi õues vaip, kardinad ja voodikate, aga enne seda palu emalt hari, kühvel, tolmulapp ja ämber veega."
Annabel jooksis trepist alla ja naasis peagi nõutud asjadega, lisaks veel kaks paari kindaid ja klopits. Ta võttis vaiba, kardinad, voodikatte ja klopitsa ning läks õue. Alice tuli talle appi ja peagi olid riided tolmust puhtad. Nad jätsid need õue tuulduma ja läksid ülesse Dianale appi. Diana oli selleks ajaks juba tolmupühkimise lõpetanud ja pühkis parajasti harjaga põrandat. Alice pesi aknad ja põranda. Siis läksid nad alla, tõid vaiba, kardinad ja voodikatte ülesse ning asetasid need oma kohale. Alice andis Annabelile ka voodiriided ja laualina, Diana tõi aiast kollaseid nartsisse ja asetas need vaasiga lauale. Seejärel sorteerisid nad Diana riideid ja need, mis Annabelile meeldisid, sai ta endale.
Siis oligi käes õhtusöögiaeg. Söögiks oli kartulipuder koorekastmega ja riivitud porgand, magustoiduks aga ahjuõunad suhkruga. Söögi ajal otsustasid nad, et Annabel läheb järgmisel päeval koos Dianaga kooli ning vaatab, kui paljust ta aru saab. Oligi käes magamamineku aeg. Annabel pabistas üsna hullusti. Tema tuju tõstis pisut see, kui Alice tõi talle voodisse tassi sooja teed, küpsiseid ja suure õuna. Pärast söögi lõpetamist tundis ta ennast mõnusalt uniselt ja rammestunult.
Annabel vajus sügavasse, rahulikku unne ja ärkas alles selle peale, et Diana teda õrnalt raputas ja kui ta silmad avas, paistis päike talle otse tuppa. Oli aeg üles tõusta...