“Hetkel on pooleli teine aasta (neljast) ehk välismaal on elatud veel suhteliselt vähe aega. Kooli kõrvalt tegelen väitlemisega, business consulting’uga ja raadioga, kus juhin technology ja studio engineering osakondi ning mängin elektroonilist muusikat laupäeva õhtuti,” rääkis Martin sügisel Noorte häälele enda mitmekülgsetest huvidest.

Harvardis kulub Martinil loengutele ja seminaridele keskmiselt 13 tundi, millele lisandub umbes 40 tundi iseseisvat tööd. "Oma elu saab nii lihtsamaks kui ka raskemaks teha, oleneb huvidest ja viitsimisest. On ette tulnud, et tuleb reede õhtul töötada essee kallal ning laupäeva õhtul lahendada koduseid ülesandeid, kuid hea ajaplaneerimine aitab üldiselt seda vältida," ei näe Martin hätta jäämiseks põhjust.

Keskkoolis käis noormees Tallinna Inglise Kolledžis ja mõte USAsse minna, tuli alles gümnaasiumi lõpus. "Üks hea sõber käis selle mõtte välja, enne olin mõelnud pigem UK peale, mis on Inglise Kolledžis palju tavalisem valik. Märtsi lõpus sain kõik vastused teada ja siis tuli valida erinevate USA ja Šotimaa ülikoolide vahel. USA haridussüsteem tundus mulle ahvatlevam, sest see oli laiapõhjalisem, odavam (Šotimaal oleks pidanud elamiskulud kinni maksma) ning ülikoolid ise paremad. Ja USA koolidest oli Harvardil kõige parem life sciences (bioloogia, biokeemia -toim.) ning nende pakkumine oli kõige soodsam," räägib Martin sellest, mis kaalukausi Harvardi poole langetas.

Kulutustest rääkides ütleb Martin: "Need on üldiselt väga väikesed — õppimine, elukoht, söök ja tervisekindlustus on mulle tasuta, kuna ülikool annab kõigile vajajatele väga heldelt toetusi välja. Ise tuleb maksta lennupiletid ja muud igapäevased kulutused. Elamistingimuste üle kurta ei saa: kõikidele õpilastele on tagatud campuses elupaik siin veedetavaks neljaks aastaks ning süüa võid kolm-neli korda päevas nii palju kui tahad."

Martini sõnul on võõrsil õppimise suurimaks plussiks sealne akadeemiline keskkond, sest enamik õpilasi on motiveeritud ja laisklemine tunduks seal kohatu. "Peaaegu igas asjas leidub keegi, kes on sinust targem või osavam või muul viisil parem, ning see on meeletult innustav — kui nemad suudavad, siis miks ei peaks minagi," räägib Martin Harvardi tudengitest, kes üksteist inspireerivad.

"Lisaks on vähestes kohtades maailmas nii palju võimalusi enese arendamiseks — õppejõud on sinu tegemistest huvitatud, vabadust on palju (sest kohustuslikke aineid on väga vähe) ning ressursse on pealehakkajatele enam kui piisavalt. Kui sul on idee, siis siin saab selle reaalsuseks teha," räägib noormees.

"Minu meelest on ka välismaal elamine iseenesest juba hinnaline kogemus, isegi kui ei ole plaani Eestist eemale jääda. Uued kohad ja kultuurid laiendavad silmaringi ja õpetavad ka iseend paremini tundma. Tunnistan, et see kõlab küll kergelt klišeena, aga igal klišeel on tõepõhi all. Eestis sellist mitmekesisust ei leia — samas siit võid leida sõpru ja tuttavaid enamikest maailma riikidest ja kõikvõimalike huvidega. Lisaks, kui ei ole Eestist pikalt eemal oldud, ei osata ka tingimata öelda, mis seal meeldib, mistõttu on keeruline seda hinnata," arutleb Martin ja ütleb, et turismireise sellise kogemusega võrrelda ei saa.

Samas ei salga noormees ka armastust kodumaa vastu: "Ma usun küll, et Eestit igatseb oma südamepõhjas natukene peaaegu iga eestlane — see on siiski kodu, pere ja sõbrad. Eesti inimesed, kuitahes introvertsed või tusased, on siiski omad (siinkohal tuleb meelde Chalice’i “Minu Inimesed”). Aga igatsust ei pea pelgama, sest alati on võimalus tagasi tulla — seevastu hiljem välismaale minna enam nii lihtne ei ole."

Peale aktiivse õppetöö, toimub Harvardis ka tihe suhtlustöö kaastudengitega. "Enamikes huvitegevustes on väga palju inimestega suhtlemist ja koostööd, mistõttu on seal sõbrad kerged tulema. Ja kuna mulle päriselt meeldib, millega ma kooliväliselt tegelen, siis ma ütleks, et see ongi nagu vaba aja veetmine."

"Kuid kui ma ei ole just väitlusturniiriil, siis reede ja laupäeva õhtud mööduvad ikka enamasti sõpradega aega veetes — Ameerika peokultuur on veidi teistsugune kui Eestis (osaliselt kuna alkohol on lubatud alates 21. eluaastast) ja Harvardis on ka omajagu seda “work hard, party harder” mentaliteeti, kuid leiab ka neid, kes reede õhtul pigem veiniklaasi taga filosofeerivad või teatris käivad," räägib Martin sotsiaalsest elust, kuid lisab, et õppimist unarusse jätta ei saa, aga kuna valida saab tuhandete ainete vahel, siis enda jaoks saab koostada nii raskemaid kui ka kergemaid tunniplaane.

"Eks siin elamine on õpetanud omajagu iseseisvust. Kõik tulevad siia üsna omapäi, nii et vanu tutvusi keskkoolist on vähe. Samas valikut on palju ning lisaks elavad, söövad ja õpivad kõik koos, nii et lõpuks leiab igaüks mõttekaaslasi," ütleb Martin, kelle lennul on umbes 1600 inimest.

Eesti noortele soovitab Martin: "Minu meelest on liiga palju juttu sellest, et see on kallis, keeruline ja vaata, et ilmvõimatu, aga sealsamas unustastakse, et Eesti keskharidussüsteem on üks maailma parimaid, ning pealehakkajatele leitakse alati koht. Ma ei arvanud alustades, et ma lõpetan siin, kus ma olen, aga kuna ülikooli ei astuta just iga päev, siis tundus narr mitte proovida — Eestisse saab alati tagasi tulla, kasutamata jäänud võimalused tulevad aga hiljem kummitama!"