Enesekasvatus- see on retk, mille sihtpunkt ja eesmärk on saada kasvatatud inimeseks. Kasvatatud inimesed ei kasva iseenesest, ei vabast tahtest ega ka mitte puhtalt mõne kirjaniku/kunstniku/luuletaja/laulja/räppari/filmirežissööri mõtteterade peal.

Selleks, et kellestki saaks kasvatatud inimene, on vaja nii vanemate hoolt ja kodust kasvatust lapsepõlves, õpetajate, sõprade ja iidolite eeskuju teismeeas kui ka kõige tähtsamat, enda soovi ja tahet saada kasvatatud inimeseks, kes võiks teistele eeskujuks olla. Ma arvan, et kuigi enesekasvatamise tee on pikk ja vaevaline, ei pruugi siiski kõigist kasvatatud inimesi saada.

Vaatamata sellele, et ma usun inimhinge loomupärasesse headusesse ja põhjatusse vaimsesse võimsusesse, mis igaühes meist peidus on, olen ma seisukohal, et kõigist ei saa kasvatatud inimesi. Sest nii nagu ma usun headusesse ja vaimsesse võimsusesse, usun ma ka seda, et paljud, liigagi paljud, on pimestatud nende, nagu Tšehhov neid kutsus, nii-öelda „võlts-briljantide“ särast. Maailm on muutnud meid ahneteks, valelikeks ja omakasupüüdlikeks. Sellisel pinnasel on raske head vilja kasvatada.

Kasvatatud inimeseks saamine ei saagi olla kerge, juba Tšehhovi tõlgenduses oli selle sõnapaari taga mitmeid nõudmisi, mis pidid kasvatatud inimesel olema. Lisaks, ma arvan, on igal meist veel omad kriteeriumid, mida me lisaks Tšehhovi tehtud nimekirjale, mis teevad kasvatatud inimeseks saamise veelgi raskemaks. Kasvatatud inimene on omamoodi ideaal. Nagu Michelangelo „Taavetist“ on saanud ideaal mehe välimuse suhtes, on kasvatatud inimese mõiste mõnes mõttes ideaal kõigi inimeste vaimumaailma suhtes.

Ning kuna ideaalseks saamine, ükskõik, mis valdkonnas, on minu arvates võimatu, tuleks ka kasvatatud inimese mõistet vaadata pisikese eksimisruumiga, sest et muidu ei saaks ju olla maailmas ühtki kasvatatud inimest. Ma arvan, et kasvatatud inimeseks võib lugeda inimest, kes suudab suuremal osal ajast nii Tšehhovi kui ka mõnest enda poolt lisatud kriteeriumist kinni pidada, kes peab ise end kasvatatud inimeseks ja on võimeline ka teisi kasvatatud inimesi enda ümber märkama.

Mitte keegi meist pole eksimatu, ja selle tõttu peab kasvatatud inimene oskama ka andestada, nii teistele, kui ka iseendale, olgu või tegemist kõigi kasvatatud inimese kriteeriumite vastu eksimisega üheaegselt. Kui inimene ise oma viga mõistab, suudab andestada ja sellest omad järeldused teha, ei ole ju mõtet teda kohe kasvatamatuks inimeseks pidada?

Enesekasvatuseta ei saa kellegist kasvatatud inimest. Isegi enesekasvatusega ei pruugi kõigist meist kasvatatud inimesi saada. Tšehhov on seadnud meile kõigile lati väga kõrgele, kui tahame kasvatatud inimesteks, aga samas pole keegi öelnud, et kasvatatud inimeseks saamine ja olemine peakski lihtne olema.