Gootid, satanistid ja põuserid
Politsei kaalub väärteomenetluse alustamist noorte suhtes, kes käisid võõbatud nägudega ja musta riietatuna end surnuaia ristide ja hauakivide taustal pildistamas. Internetiserveris zone.ee ripuvad üleval lavastuslikud fotod, millel üheksa musta riietatud noort kõõluvad kalmistu ristidel ja hauakividel ning hoiavad käes pealuud ja nuga. Mõnel fotol on hauakivilt loetav ka kadunukese nimi. Arvatavalt on fotosessioon tehtud Tartu Raadi kalmistul. (DELFI, 18. märts 2005 16:08).
Kõigepealt: miks politseil selle väärteomenetluse asjaga nii kaua aega läks ja miks seda üldse vaja on? Roheline muru piltidel teatab vaatajale, et pildid on tehtud suvisel ajal ja praegu on teatavasti talvelõpp/kevade algus, mis tähendab, et fotod on tehtud ligi aasta tagasi ja üles riputatud ilmselt umbes samal ajal. Ning sarnaseid pilte kõlgub serverites tegelikult sadu kui mitte tuhandeid.
Mis paneb salka noori inimesi enda nägusid maalima, end teistmoodi riietama ja surnuaiale pildistama minema? Satanism, oletas loo kirjutaja. Gootid, arvas satanistide pealik. Põuserid, põrutas üks piltide vaatajatest. Omamoodi eneseteostus pluss mõningane kogus alkoholi, mõtleb siinkirjutaja. Eneseteostus, mis väljendub teistmoodi olemises ja sellest maailmale teadaandmises. Soov väita maailmale: meie ei karda surma ega surnuid.
Kuid kas selline eneseteostus ka kuhugile viib, peale väärteomenetluse mõistagi? Kas meinstriimi ja halluse vastu võitlemine maskide abil pole mitte samasugune lõks, nagu seda see on, mille vastu võidelda püütakse? Kui mõttekas on teistmoodi olemiseks gootiks hakata, kui sama tee valivad tuhanded noored inimesed üle maailma, muutes gootika subkultuuri samasuguseks meinstriimiks ja luues olukorras, kus teistmoodi on tegelikult samamoodi?
Miks inimesed esteetikat luua püüdes alati üle pingutavad? Näitlejad karjuvad laval nõnda valjult, et vaataja tooli sisse tahaks vajuda — niivõrd võlts tundub see. Ning inimesed, kes lähevad enda meelest ilusaid ja lahedaid pilte tegema, haaravad kaasa punase värviga määritud vikati. Võlts. Põuserid. Igav. Mõttetu.
Kas surnuaial pildistamine on ilus? Ühest küljest nagu ei ole — on ju kalmistu see paik, kus peaks valitsema igavene rahu ja haudadel kõõlumine ei ole just rahuakt. Samas: surm on ju elu loomulik osa ja ükskord saame kõik mullaks, nii et miks põdeda? Liiatigi ei käi neil piltidel surnute väljakaevamine ja nendega tantsimine või midagi sellist. Aga siiski — sedalaadi akt rüvetab kadunute lähedaste jaoks surnute mälestust. Mis tundega lähed sa oma isa, mehe, tütre või vanaema hauale lilli panema ja teda oma mõtetes taaselustama, kui tead, et su lähedase kalmul on tallanud mingi noortesalga saapad?
