Harri Ausmaa: tee tööd, siis tuleb ka teater

„Usun, et on palju neid spordivaldkonna inimesi, kes ei tea, et minu kirg on teater,ˮ ütleb Harri Ausmaa. „Kindlasti oli ja on ka neid teatris tekkinud tuttavaid, kes ei tea, et minu põhiline töö oli aastaid just spordi- ja ürituskorraldus ning et suure osa oma elust olen mänginud korvpalli.ˮ

Samas polnud valik üllatav. Harri isa on kogu karjääri töötanud Estonia teatris ja ema on muusikakoolis õpetaja. Lisaks astus poiss korduvalt lavale koduses Viimsi keskkoolis. „Ning esimesele kooliteatrirollile järgnenud kaheksa aasta jooksul olen mänginud eri noortetruppidega, teatristuudios, kutseliste näitlejatega, teinud väiksemaid rolle ekraanil, aga ka lavastanud ja proovinud kätt nii kirjutamises, lavatöös, valgustamises, helindamises, produktsioonis kui ka teatrikooli administreerimises,ˮ loetleb Ausmaa.

Siis tuli avalik konkurss, mille tulemusena valiti noor mees loodava teatri projektijuhiks. „Aimasin, millise hullumeelse projektiga liitun, aga ei võtnud mõtlemisaega, vaid vastasin kohe jah,ˮ nendib ta.
Kerge see loomine tõesti pole. Appi tuleb võtta lai silmaring, oskus nii pead kui ka käsi kasutada, suhtlemisvalmidus, julgus ja ettevõtlikkus, juhiomadused – keegi ei ütle, mida sa tegema pead. Pealegi on teatri sünd väga ebatavaline, seda ei juhtu iga päev.

Siinkohal tunnistab Harri Ausmaa ausalt, et enne Tallinna Ülikooli kasuks otsustamist käis ta lavakunstikooli katsetel. Ning mitte üks kord. Aga saatus tahtis teisiti. Nii õppiski Harri hoopis rekreatsioonikorraldust, tegi tööd ja nägi vaeva – ning lõpuks tuli ka teater.

Paide Teatri lavakardinad tõmmatakse eest järgmisel sügisel ehk 2018/2019. aasta hooajal. „Loodame valmis saada nii mõttetööga kui ka mõne praktilise asjaga, et juba kevadel kõigile huvilistele välja hõigata, millega me järgmisel sügisel üllatame,ˮ lubab Ausmaa. Kunagistele õpingukaaslastele hüüab ta aga nii: „Tegeleme siis alaga, mida õpime või oleme õppinud. Pakume inimestele seda, mis teeb neid – ja selle kaudu ka meid – õnnelikuks.ˮ

Tallinna Ülikoolis rekreatsiooni õppides tõdesin, et on vähe erialasid, kus hommikul õpid basseinis inimest päästma või mõtled pallimängu välja, lõunal tudeerid majandust, turundust, psühholoogiat või sotsioloogiat ja pärastlõunal anatoomiat, Eesti taimestikku, taastusravi või siis arutled, kui mitu vetsu peaks põhjanaabritele rattamatka korraldades kahekümne kilomeetri peal olema.ˮ