Alustame algusest. 2014. aastal gümnaasiumi lõpetades tundsin ma meeletult suurt ühiskonna survet minna ülikooli ja valida eriala, mis tagaks kõige tulusama karjääri. Raha on ju tänapäeval üks suuremaid ja põhilisemaid õnne allikaid.

Valem on põhimõtteliselt selline: hea/vajalik amet – hea töö – hea palk – õnnelik inimene. See kõlab teoorias hästi, kuid tegelikkuses on see pilt täiesti teistsugune.

Ma teadsin juba keskkoolis, et tahan õppida ajalugu, aga ei julgenud niisugust valikut teha, sest olin niivõrd mõjutatud ettekujutusest, mille oli ühiskond minu peas loonud. Seega kandideerisin õigusteaduskonda, logistikasse ja arstiteaduskonda. Seinast seina valikud, aga samas väga loogilised.

Pärast katsetel käimist ei teinud ma kandideerimisportaali enam mitte ühtegi korda lahti – ma lihtsalt ei julgenud ega tahtnud. Sisemiselt ma teadsin, et teen vale valiku. Mul oli häbi võtta koht ära mõnelt inimeselt, kes seda võib-olla tõeliselt soovis.

Pärast emotsionaalselt rasket aega, kui nägin pealt, kuidas kõik mu sõbrad ja eakaaslased läksid ülikooli õppima ja nende vanemad olid nende üle uhked, otsustasin lihtsalt põgeneda. See tundus mulle kõige lihtsama väljapääsuna.

Ma reisisin kolm aastat, mille jooksul jõudsin elada Inglismaal, Aasias ja Austraalias. Mu eneseteadvus ja enesekindlus kasvasid iga aastaga. 2017. aasta juunis naasin kodumaale ja otsustasin uuesti ülikooli kandideerida.

Mind valdas hea ootusärevus. Ma tahtsin tõestada – ja ka tegin seda –, et ei loe, mida sa õppima lähed, vaid loevad sinu tahe ja sisetunne. Sisetunne ütleb sulle, et nüüd oled valmis ja just see eriala on sulle õige. Seda ma ka tundsin, kui kandideerisin ajalukku nii Tartu kui ka Tallinna Ülikooli.

Ma sain mõlemasse sisse ja kui nüüd väike saladus avaldada, siis nutsin õnnest. Seda eufooriat on raske kirjeldada. Mul tekib siiamaani kananahk ihule, kui sellele hetkele tagasi mõtlen.

Pärast Tallinna Ülikooli astumist hakkasid mu tuttavad ja isegi vanemad küsima kaht põhiküsimust. Miks Tallinna Ülikool, mitte Tartu? Kas sinust saab siis ajalooõpetaja, jah?

Oh, kuidas ma armastan inimeste mõttemaailma avardada! Alustame siis esimesest. Tartu Ülikool on vaieldamatult väga tugev nii humanitaarias kui ka teistel aladel, kuid mina vajan midagi enamat kui lihtsalt tugev akadeemiline haridus. Ma vajan, et ülikool inspireeriks mind, aitaks mul mu potentsiaali avada.

Tallinna Ülikooli vibe on minu arvates miski, mida ei kohta mitte üheski teises ülikoolis ja selle tunde loovad õppejõud. Ajaloo õppejõud on nii akadeemiliselt tugevad kui ka tänapäevaselt moodsad. Nad suudavad isegi mõne olemuselt kuiva aine teha nii huvitavaks, et sa jooksed loengusse, oodates, mis seekord juhtub ja ka pärast loengut muljetad kursakatega tund aega – lihtsalt VAU. Siin kummardus Kaarel Vanamöldri ja Priit Raudkivi ees.

Teise küsimuse vastus on lihtsam – vaadake enda ümber. Minust võib saada poliitik, professor, teadlane, publitsist, ajakirjanik, arheoloog, museoloog ja miks mitte ka õpetaja. Mänguruumi on rohkem, kui ette kujutada oskame.

Eelnimetatud ametitest on minu jaoks kõige paeluvamad poliitik või professor, või nende kombineerimine. Ülikool pakub ka väga palju erinevaid praktikaid, mis aitab mind kindlasti mu raskes valikus. Soovin saada praktikale välisministeeriumisse, aga eks järgmisel aastal oskan oma soove paremini hinnata.

Kindel olen aga selles, et tahan panustada Eesti riiki ja ajaloo eriala on mulle sellel teekonnal abiks. Kunagi proovin ehk isegi peaministriks saada. Võib-olla kõlab liiga ambitsioonikalt, kuid suurelt mõtlemata ei oleks ma siia jõudnud.

Valetaksin kui ütleksin, et ülikoolis õppimine on kerge. Kindlasti mitte – ja ei peakski olema. Raskused motiveerivad meid liikuma ja arenema, kuid protsessi teevad kindlasti lihtsamaks kaastudengid, nii oma erialal kui ka instituudis üldiselt. Nad on minuga samas paadis ja ma ei kujutakski ülikoolielu nendeta ette.

Kohe pärast esimest ajaloo eriala infotundi valiti mind kursusevanemaks ja seda ametikohta täidan uhkusega siiani. Kahe päeva pärast toimus meil juba kursuse tutvumisõhtu, järgmisel nädalal aga kujunes juba tava, et enne igat esimest loengut kogunesime ülikooli Astra foorumi treppidel ja liikusime koos loengusse. See võib tunduda väga lihtsana, kuid on hämmastavalt hea näha hommikul sulle naeratavaid ja lehvitavaid inimesi.

Kaheksa kuud on möödas ja mu ülikoolikaaslased ei ole ainult mu mõttekaaslased, vaid meist on kujunenud väike omaette perekond. Me toetame ja kiidame üksteist, see aitab meil ka motivatsiooni hoida.

Haarasin ka võimalusest kandideerida humanitaarinstituudi üliõpilasnõukogu juhatusse, lausa selle juhi ametikohale. Nõukogu liikmed hääletasid ning minu veel üks väike unistus saigi teoks.
Miks ma tahtsin just juhiks saada? Sest sama kogemus, et kooli jõudes ootavad mind minu inimesed, peaks laienema tervele instituudile. Ma tahan, et mitte ainult mina tunneks end nii, vaid kõik meie instituudi üliõpilased. Nad on kõik minu inimesed.

Ülikoolil pole ainult hariduslikud eesmärgid, see on ka üks põhilisi sotsiaaliseerumise kohti. Ma tahan, et see kogemus oleks positiivne. Siin loome tutvusi, mis on meile tulevikus kasulikud. Aktiivsed tudengid ei suhtle ainult omavahel, vaid võivad olla sina peal ka õppejõududega, mis muudab ülikoolielu veel huvitavamaks.

Õppejõud osalevad peaaegu kõigil TÜHI üritustel, vabamas õhkkonnas tunnevad tudengid haridusliku hierarhia kadumist, mis julgustab neid rääkima ja küsima rohkem ka loengutes.

Ma olen üllatunud, kui palju olen juba ülikoolis omandanud kogemusi, mida saan tulevikus kindlasti kasutada. Minu suurim sõnum kõikidele sisseastujatele, tudengitele ja lihtsalt lugejale on see, et usalda oma sisetunnet ning ära karda olla see, kes sa tahad olla. Kui suutsin mina jõuda nii kaugele, suudab ka iga Tallinna Ülikooli tulevane ja praegune tudeng.

Jaga
Kommentaarid