Reede, rebaste öö, möödus igati edukalt. Sai kalasõda tehtud, Elvise kuulsaid kokteile vaestele rebastele sisse joodetud, millest kuulsaim koosnes piimast, tomatimahlast, kalajahust, banaanidest, kalamaksaõlist ja kõige peal oli vahukoor. Mmmmm… No see oli kõige esimene, igal juhul polnudki väga viga…

Rebasekesed pidid õhupalle üksteise vastu katki suruma, mis ei ole üldsegi nii kerge, kui paistab ja kuna selle aasta rebased on sellist häbelikku laadi, siis punastamist oli rohkem kui küll. Igati koda läinud üritus. No siis nad pidid veel kinniste silmadega läbima takistusteraja, mis on meie koolis juba traditsiooniks muutunud. Seda läbiti küll käpuli, küll istuli ja roomates. Need kuivatatud herned ja kliister olid jalgade all nii vahvad:)…

Pärast raskeid katsumusi, toimus õues rebaste sissepühitsemine. Valgetes rüüdes ja tõrvikutega paralleelikad juhtisid loomakesed pimedale staadionile, kus kogu rebaste kambale jagati rebaste tunnistused ja nad pidid põlvili andma rebasevande. Nagu päris.

Kedagi ei alandatud ja rebastel paluti kaasa võtta vahetusriided. Nii inimlikud olime. Tundus, et rebased jäid rahule ja meile tähendas see vabanemist ühest paljudest abiturientidekohustustest. (Sellega tuleb mul meelde, et varsti on õpetajate päev…)

Mis puutub puudujate karistustesse, siis pidid nad meid, kaheteistkümnendaid, austama ja tegema ära meie musta töö — raamatute kandmise, kingade puhastamise, sõnumite kohaleviimise mitmetele koolisisestele isikutele jms. Paras neile ja hurraa meile. Igal juhul loeksin mina kogu seda rebastevärki igati õnnestunud ürituseks. Elagu abituriendid!! Tshauk!