Kuidas ma valisin lootusetu armastuse asemel lootusrikka
Elus on tihti nii, et me ei oska piisavalt hinnata inimest, kes on meie lähedal ja seetõttu idealiseerime kedagi, kes tundub meile kütkestavam, kuid on samas kaugem ja tundmatum. Kui keegi on meile piisavalt kauge ja salapärane siis omistame talle omadusi, mida tal tegelikult olla ei pruugigi. Vahel on abi oma tunnete lahtimõtestamisest, et vältida saatuslikke vigu.
Olin olnud koos mitu aastat oma noormehega, kes oli ühtasi ka mu pinginaaber. Me tundsime teineteist väga hästi ja meie noor armunute suhe oli täis tundepuhanguid ning ei olnud veel päris küps. Samas olime me väga lähedased, tundsime teineteist ja jumaldasime meeletult. Mõne aja pärast läks minu tollane kallim Kristofer välismaale õppima ja me võtsime aja maha. Suhtlesime, kuid andsime teineteisele piisava vabaduse teha, mida tahame.
Paradoksaalsel kombel tutvusin ma siis ühe vahetusõpilasega välismaalt, kellega armusime kui romantilises linateoses. See lähedus oli midagi ebamaist ja ilmselt lisas sellele filmilikkust tõsiasi, et tal oli oma kodumaal tüdruk, kes teda tagasi ootas. Seda sain ma teada küll natukene hiljem peale seda, kui avatud südamega temasse armusin.
George oli oma tüdrukuga koos olnud pikka aega ja neil olid suured tulevikuplaanid, mille minuga kohtumine suure küsimärgi alla seadis. Tal oli veel oma kodumaal aasta aega koolis käia ja ühel päeval leidsimegi end pisaraid täis lahkumineku situatsioonist. Me suhtlesime natukene edasi, kuid teadmine, et tal on keegi teine, kes tema peale loodab, ei lubanud mul seda suhet jätkata. Suhtlemise lõpetamine ei osutunud aga lihtsaks. George'i visadus või nõrkus ei lubanud tal minust lahti lasta ja nii juhtus ikka, et mõni aeg pärast seda, kui lootsin, et see kõik on läbi ja ma saan oma eluga edasi minna, leidsin oma postkastist mõne uue kahtlusi täis armastuskirja. Ta kahtles, kas ta peaks jääma kokku oma tüdrukuga või tulema minu juurde. Otsust ta teha ei suutnud.
Kui Kristofer tagasi Eestisse tuli, siis jätkasime me oma suhtega ja aeg oli meile head teinud. Me olime kasvanud, küpsemaks saanud ja meie koosolemine pakkus endiselt uusi väljakutseid.
See aga ei heidutanud George'i, kes minuga siiski kontakti otsis teades, et ta ei suuda mulle midagi pakkuda. Kohati tundus, et tema isekus ja nõrkus olid täiesti piiritud. Temas oli palju imelist, mida ma kunagi kogu südamest armastasin ja millesse armusin, kuid tema võimetus mitte minevikust lahti lasta, rikkusid need ilusad tunded üsna pea täielikult.
Kuigi minu suhe Kristoferiga ei olnud nii maagiline ja külgetõmme kõikehõlmav, siis õppisin hindama oma partnerit ja suhet, mis ka tegelikult kuskile edasi viib ja nägin, et just tema on inimene, kellele ma tahan pühenduda, mitte elada utoopias, mis kunagi reaalsuseks ei saa. Sain aru, et inimese reaalsed omadused on kõnekamad kui kirjad kaugelt armastajalt, kes teisel pool maakera on. Ja see oli minu võit, sest kui ma oleksin ise rohkem pingutanud ja võib-olla alustanudki elu George'iga, siis mida oleksin ma tulevikus teinud mehega, kes on võimeline elama salaelu ja kes ei suuda teha valikuid, mis talle enda sõnade järgi armastuse ja õnne tooksid?
