Mina ei saa aru mis seal nii naljakat on. Mul on lausa piinlik juba iga hommik sööklasse minna ja jälle see soolatops sinna lauale tagasi asetada. Ükskord nad panid paberi sisse soola, peale kirjutasid mu nime ja paned jopetaskusse. Kui ma paar päeva hiljem taskust selle kogemata avastasin, oli juba hilja, tasku oli soola täis. Ma alguses ei saanud aru mis pulber see on, hakkasin taskust välja kallama ja ema nägi. Ta küsis kas see on narko? Ma ju ei teadnud mis see on ja hakkasin punastama. Ema vist arvaski, et olen narkar. Ma olen neile öelnud küll, et mulle ei tee see asi nalja aga nad ei kuula. Mida ma peaksin tegema? Anzi, 15 (tüdruk)

Dr Noormann: Ma oletan, et see pole niivõrd pahatahtlik kiusamine, kuivõrd piiri ületanud tögamine või loll nali. Sellisel puhul kaugemalt ja kõrgemalt (noorsoopolitsei, sotsiaalabi, lastekaitse) abi otsimine valaks ainult õli tulle. Oletada võib, et selle taga on Sinu klassikaaslased — ega vist teised sinu koolikoti ega jopetasku ligi ei pääse.  Üks Sinu saatusekaaslane poiss, kelle arvel samasugust nalja harrastati, rääkis oma kirjas, kuidas ta sellest lahti sai. Klassi koosolekul ta julges lihtsalt sõna võtta ja nimesid nimetamata palus südamest sedalaadi naljad ära lõpetada ning seletas sellest tulenevaid ebameeldivusi, mille peale nalja tegijad ehk ei tulnudki. Talle sokutati kotti ja taskusse nooremate klassidest näpatud raamatuid, vihikuid, vahetusjalatseid, mobiiltelefone ning teda hakati süüdistama varguses. Aga enne politseisse jõudmist ta palus klassi abi ja nii lõppesid sedalaadi naljad ära. Arvan, et sedalaadi abi palumise peale saad ikka kedagi “oma paati”, kes Sind sellistest naljadest
vabastada aitab.

Jaga
Kommentaarid