Dr Noormann: Kui jätta kõik muud lähisuhte tingimused kõrvale ja taandada küsimus vaid psühholoogilisele usaldusvalikule, siis võiks väikest analüüsi pakkuda küll.

Kui kelleltki midagi soovid ja jääd sellest ilma, on loomulikult kurb. Aga kui jääd soovitust ilma keeldumise peale, on see pealtnäha häbematu käitumine, kuid siiski aus. Ka teisel juhul — kui lubatakse, aga ei tehta, on tulemus sama — jääd soovitust ilma. Kuid peale selle on sel juhul tegemist ka hoolimatusega — sa pole talle küllalt tähtis, et lubatu meeles seisaks või end meelde tuletaks. Kui sellise käitumised muutuvad suhetes elustiiliks, mis siis saab? Esimesel juhul elad kindlalt määratlevas maailmas, kuigi vähemate juhuslike sündmusteta või ootamatustena. Teisel juhul pead arvestama, et selline lubaduste maailmas elamine süvendab lõtvust, lodevust, minnalaskmist, kuigi selline suhe võib oma juhuslikkuse, etteplaneerimatusega, boheemlusega olla isegi põnev. Lubadus midagi teha või mitte teha (ka “ei” on lubadus), kuid täidetav, süvendab kindlustunnet. “Võib-olla”, eks näis”, “püüan tulla” süvendab usaldamatust ja reedab hoolimatust. Inimesel, kellest hoolitakse, ei valetata.

Jaga
Kommentaarid