Leppigem tõsiasjaga – mehed ja naised on erinevad!

Tõepoolest, nii see ju on. Ikka ja jälle võime kuulda kedagi ütlemas või loeme kusagilt, et näe, mees on halb ja naine hoopis parem või siis vastupidi. Ei ole. Mehed ja naised ei ole ei paremad ega halvemad, vaid lihtsalt erinevad. Neil on erinev maailm, nad järgivad erinevaid reegleid ning neil on erinevad väärtushinnangud.

Arvan, et me kõik tegelikult teame seda, kuid kui paljud meist on nõus seda ka tunnistama?

See, et mehed ja naised on nii erinevad, tuleneb erinevast aju ehitusest, mis on miljonite aastate jooksul välja kujunenud. Seepärast tõlgendavadki mehed ja naised informatsiooni erinevalt, usuvad erinevaid asju ning mõtlevad erinevalt. Neil on teistsugused arusaamad, prioriteedid ja kombed. Ja selle kõigega mittearvestamine ei too mehe ja naise vahelistesse suhetesse mitte lahendusi, vaid külvab veelgi enam segadust.

Tihti kohtame teooriaid, mille kohaselt sotsiaalsed tingimused teevad meist need, kes me oleme. Väikesed tüdrukud riietatakse ikka roosadesse kleitidesse, pannakse tutt pähe ja neile kingitakse nukke. Väikestele poistele pannakse aga selga sinine pluus ja püksid ning kingitakse autosid. Tüdrukuid hellitatakse, poisid lükatakse pikali, aga nutta ei lubata. Sellest ei ole palju aega möödas, kui usuti, et laps sünnib siia ilma puhta lehena ning ühiskond ja kasvatus on need, mis panevad paika tema valikud ja eelistused. See arvamus ei pea aga kaugeltki mitte paika, sest tegelikult on nendeks määrajateks ja kujundajateks hoopis hormoonid ja ajuehitus. Suurem osa meie ajust on juba enne meie sündi välja kujunenud.

Ilmselt on kõigile tuttav see jutt, et ennemuistsel ajal elasid mehed ja naised koos rahus ja üksmeeles. Mehe ülesandeks oli iga päev oma eluga riskides perele toitu hankida ja naisi-lapsi metsloomade eest kaitsta. Tänu sellele kujunes meestel välja hea orienteerumisoskus, mis on säilinud tänapäevani. Naiste rolliks oli laste sünnitamine ja kasvatamine. Naine oli pesakaitsja. Pärast sööki vajas mees rahu, istus teistega lõkke ääres, vaatas tulle ja kogus jõudu, et järgmisel päeval jälle jahile minna. Ja niimoodi elati sadu tuhandeid aastaid.

Tänapäeval on asi muidugi teisiti. Perekond ei sõltu enam täielikult meestest ja naiste ainsaks rolliks ei ole vaid pesakaitsmine.

Kogu see pikk arengutee on viinud selleni, et mehed ja naised lihtsalt on erinevad. Naistel on vajadus rääkida, mehed kõnelevad pigem mõttes iseendaga (vaatavad lõkketulle). Naised väärtustavad rohkem suhteid, mehed aga tööd. Naised on tundlikumad, mehed vastupidi paksunahalised. Naisi peetakse ebamäärasteks, mehi sirgjoonelisteks. Mehed tahavad võimu, saavutusi ja seksi, naised suhteid, stabiilsust ja armastust. Selle loeteluga võiks jätkata lõputult.

Eksisteerib ühiskondlik ja poliitiline vaatepunkt, et mehi ja naisi peaks kohtlema võrdselt. Selle aluseks on kusagilt pärit kummaline usk, et mehed ja naised on ühesugused. Kahtlemata pole nad seda!