Lõbus ajaviide rüblikust pensionärini

Larp ehk päris elus rollimäng või ka seikluslik rollimäng (ingl k live action role playing) hullutab eestlasi juba pea paarkümmend aastat. Ja teate mis — sellest ei parane pulmadeks ka mitte.

Mis see on?

Tegelikult on igaüks meist kunagi larbiga tegelenud — kes siis poleks lapsepõlves mänginud kodu, arsti või pätte-politseinikke. Igaüks kehastus just selleks, kelleks süda ihkas, ja lõbu jätkus terveks päevaks. Paika olid pandud lihtsad reeglid ja piirkond, millest välja ei mindud. Vanemaks saades sellised meelelahutused aga kuidagi unustati, tembeldati lapsikuks ja … hakati lihtsalt igavlema. Õnneks on nüüd järjest rohkem inimesi jõudnud tõdemuseni, et mängimine pakub ka täiskasvanule suurepärast meelelahutust.

Muidugi võib mängida kas või kodu või arsti (kuigi see liigitub ehk privaatsemate mängude alla), kuid larpide temaatika ulatub seinast seina: alates klassikalisest fantasy- või ajaloomaailmas toimuvast kuni täiesti tänapäevaseni.

Nii vaadates tundub larp olevat tugevalt seotud harrastus- või siis ehk improvisatsioonilise teatriga. „Seda võib tinglikult teatriks pidada, kuid ühe olulise nüansiga: kui teatris on näitlejad ja publik, siis larbi puhul sellist joont vahele tõmmata pole võimalik — need kaks mõistet on sulandunud ühte ja eks selles peitubki kogu asja võlu,” selgitab Keskmaa Ordu larpe korraldav Mart Brauer ehk Azaghâl. Jaagup Irve, rollimängijate foorumi Dragon.ee üks eestvedajaid, arvab üsna samamoodi, et larp on nagu teater, kuid selle vahega, et kogu publik proovib korraga näitleja olla ning seda tingimustes, kus käsikirja osa tuleb improviseerida. Teatrist eristab larpi ka see, et suures osas peab iga mängija oma tegelase ise looma; ka taustalugu on sageli vaid skitseeritud. Kõik, mis hakkab juhtuma, on sinu ja teiste mängijate teha.

Lohelahmijate laager
Esimene larp korraldati Eestis 1999. aastal lauataguste rollimängude ehk D&D laineharjal (D&D kohta loe lähemalt Muusa märtsinumbrist (2/2007)). Mingil hetkel otsustas seltskond mängijaid, et peaks proovima kõike mängus toimuvat päris elus teha: võitlemist, hiilimist, nööril ronimist.

„Olin larbist juba Internetist lugenud ja ses teemas kaua väljamaalaste najal kiibitsenud, kilkasin siis välja, et kuulge, teeme asja ikka korralikult ära, teeme ühe uhke seikluslarbi,” meenutab Hendrik Kivirand, keda mängijate hulgas tuntakse rohkem Mimicu nime all. Ja nii saigi 17. juulil 1999. aastal Paldiski lähedal Lohelahmijate laagri raames teoks esimene mäng. „Tegijate hulgas olid siis veel Eva Einama, Kaido Sipelgas, Jüri Ruut ning Dec ja Hex, kelle pärisnimed olen paraku unustanud,” naerab Mimic. „Mängijaid oli selles mängus kuus, umbes sama palju oli ka korraldajaid ja abilisi.”

Edasi läks larp nagu kulutuli: järgmine mäng toimus juba kuu aega hiljem. Esimesed mängud olid muidugi paljuski katsetused ja nende käigus kujunes välja esimene larbirühmitus, legendaarne Panic Productions.

Aga miks?
Praeguseks on siinne larbimaastik kirju nagu vanaema lapitekk. Tegutsevaid ametlikke ja mitteametlikke rühmitusi on paarikümne ringis ning toimunud on spetsialiseerumine — et igaüks leiaks just selle omale sobiva stiili. Ometi tundub, et kuigi üks tahab võltskeskaega ja teine kosmost, kolmas koolipidu ja neljas lahingut, siis on larbiga tegelema jäädud siiski üsna sarnastel põhjustel. „See on väga lõbus ja väljakutseid pakkuv meelelahutus, mis on eelkõige ääretult intellektuaalne ja mõttetööd nõudev,” rõhutab Madis Mikkor.

Täispikka lugu saad lugeda Muusa suvenumbrist!