„Huvi tekstiili vastu viis mind otsima kohalikku materjali, sealt edasi jõudsin villa ja maalamba teemani,ˮ selgitab Katrin, kes on ka EKA doktorant ja noore tarbekunstniku preemia laureaat. Talle avanenud pilt maavillast oli järgmine: Eesti rannikualasid hooldasid kunagi värvilised lambakarjad, kuid aegamisi kasvasid paljud mererannad roogu täis. Sellega ühes kippus suuresti kaduma ka osa meie esivanemate rikkalikust kultuuripärandist. „Aga siia ei maksa veel punkti panna,ˮ innustab Katrin. „Pigem tuleks esivanemate teadmisi ja nende tarvitatud väärtuslikku materjali kasutada tänapäevastes tootelahendustes. Nii saaksime edasi kanda meie rahva unikaalset pärandit.ˮ Teine pool heast on muidugi vill ise ja selle erilised, just kindlatele toodetele sobivad omadused. Katrini ees seisev väljakutse oli suur, koguni põhimõtteline: igasugune vill ju lõnga tootmiseks ei sobi, mistõttu on sobimatut villa lihtsam ja odavam põletada või isegi maha matta. Aatega tudengi uurimisküsimuseks sai lambavilla kui väärtusliku taastuva ressursi, mis on tänapäeval kolmanda kategooria loomse jäätme staatusesse langenud, rakendusvõimaluste uurimine väljaspool traditsioonilisi kasutusvaldkondi.

Kolledžiaega nimetab Katrin väga meeldivaks. „Tundsin, et tegelen just sellega, mis mind huvitab,ˮ kinnitab ta. „Disain on minu jaoks eelkõige probleemi lahendamise protsess, lisaks on villa teema seotud paljude teiste valdkondadega, mis on mulle olulised: jätkusuutlikkus, pärandkultuur, Eesti looduse säilitamine ja tänapäeva elukeskkonna kvaliteet.ˮ

Kunstnik tunnistab, et sai Haapsalu kolledžist tugeva põhja, et eriala edasi õppida. Tallinna Ülikooliga hoiab ta aga sidet doktoriõpingute käigus, olgu see uuringualane partnerlus loodus- ja terviseteaduste instituudiga või koostöö Haapsalu kolledži käsitöötehnoloogiate ja disaini õppekava tudengitega.

Jaga
Kommentaarid