Manhunt

Tahad filmitäheks saada? Härra Starkweather annab võrdse võimaluse kõigile.

Tema žanrieelistused ei pruugi seevastu rõõmustada, aga hei – kusagilt peab ju alustama. Onu väntab nimelt snuffi ehk inimeste piinamist-tapmist kaamera ees, mis on reaalses elus paljude arvates linnalegend. Ta valib oma järgmiseks staariks otse vangla elektritoolilt napsatud kurjategija Cashi, lubades tolle pärast edukat projekti vaba¬dusse lasta. Kõik sujub, nad suruvad kätt ja elavad mõlemad küllalt vanaks, et näha lapselapsi keskkooli lõpetamas. Või siis mitte.

Rockstar Gamesi on alati paelunud vägivald ja ühiskonnakriitiku sildi kandmine, aga Manhunt ulatub kaugemale kui lihtsalt meelelahutus, mille müügiedu rajaneb peibutaval sildil “täiskasvanutele”. See on mõnes mõttes nende radikaalseim ja õnnestunuim toode üldse.

Ülimõjuvat õhustikku ja söakat ideed (inimesed on sisimas endiselt loomad) ei toeta paraku tugev lugu, mida katsetus hädasti vajaks. Nicolas Cage’i sarnase teemaga põnevik “8 mm” ei saavuta kordagi sellist pildilist mõjukust nagu Manhunt, lähenemine on ju erinev, aga vähemalt üritatakse snuffi kui nähtust uurida. Siin piirdutakse nõrga vabandusega, et Starkweather on hulluks läinud, ja sedagi vaid boonusmaterjale lugedes. Sissejuhatus on niru ja peategelaste avamine jääb hiljemgi kõrvale, mis on valus pettumus. Tiheda graafikuga filmiveteran Brian Cox teeb vähemalt laheda rollisoorituse Starkweatheri ridu lugedes.

Millega sind siis lõbustatakse? Hiilimismänguga, mis ajab oma rida, laenamata näiteks Splinter Cellilt ja Hitmanilt. Cashi vastased on jõhkrate tänavakampade liikmed, kellest tehakse lavastaja rahuldamiseks hakkliha. Tegevuspaigad on võtteplatsideks kohandatud kinnised alad, kus iga sammu jälgib kaamera. Et vastased pole tavainimesed, muudab veristamise kuidagi kergemaks taluda näiteks Grand Theft Autost. Kaakidele ei tunne enamasti keegi kaasa, kes on päriselus nende tõttu kannatanud. Tegelikult meeldiks kõigile, kui tänavad järsku kriminaalsest saastast tühjeneks.

20 taset pakuvad ajaviidet vähemalt 15-20 tunniks ning tegevus ei hakka väga korduma. Regulaarselt ilmneb uusi nüansse, mida arvesse võtta. Hiilimise vahelduseks on tulevahetused, mis tihenevad lõpupoole, aga neid ei tule ette igal tasemel. Nõrgemate kaakide puhul on naljakas, et neid polegi informeeritud, kus lõpeb näidend ja algab eluohtlik mäng: sinu hoopide all maha vajudes on nad üsna imestunud. Üldiselt premeeritakse hiilimist, mitte otse ründamist, sest lähivõitluses on juba kahe vastasega üsna raske toime tulla ja kaklus on algeline nagu State of Emergencys. Kõik on kahtlaselt vastupidavad isegi klaasikillu¬ga torkimise suhtes.
Hiilimist on konkurentidega võrreldes lihtsustatud, ent tulemus on originaalne ja kohati isegi intrigeerivam kui mujal. Alarmilöömise asemel tormavad kära peale kuuldekauguses olijad ligi (kuulevad nad üldiselt hästi), hakates sind otsima. Laibad kedagi miskipärast väga aktiivseks ei muuda. Samas ei esine tüüpviga, et sind alati hõlpsalt üles leitaks. Nende tähelepanelikkusel ja sinu peitumise edukusel on kolm astet. Veidi läbimõtlematult mõjub siiski, et varjus püsides oled kindlalt peidus isegi siis, kui muu piirkond on mõistlikult valgustatud ning otsija seisab otse su kõrval. See muudab pääsemise tihti liig kergeks, kui midagi untsu läheb.

Rockstari tüüpiline hooletus detailide suhtes teeb paraku kergeks leida miinuseid mängitavuses. Need ei halva, aga on liiga levinud, et mitte silma jääda. Seivipunktide vahed on kohati liiga pikad ja programmist väljudes kolitakse sind taseme algusesse; paljusid klippe ei saa vahele jätta; radar pole väga abistav; collision detection on treppidel liiga innukas; seina vastu liibudes saab vaadet liigutada miskipärast vaid üles-alla, mitte ka külgedele; relvade mõjukaugus on kohati liiga väike; ekstramaterjalid on põhiliselt kasutu rämps... Napib põhjusi teistkordseks proovimiseks, et boonused üles leida, eks ole.
Esmamulje pole kõige vingem, ent pildiline pool haarab ruttu. Filmilik õhustik, kohati Max Payne’i kopeeriv ülesehitus (metroo, lõpuhäärber), sünged tegevuspaigad ja jubedate välimustega vastased ei jäta ükskõikseks. Neist lausa õhkub süngust, tuletades pidevalt meelde, et su ainus trump võib olla üllatusmoment. See on paik, kus räpased mehed teevad räpaseid asju – põnev vaadata, aga meeldiv teada, et selles ei pea päriselt osalema.

Rockstar Gamesi tüüpiline teos – põhiline on mõjuv, aga kedagi ei huvita detailide eest hoolitsemine. Järg parandaks ehk asja, ent Manhunt osutus läbikukkumiseks, mis teeb tuleviku tumedaks. Hea vähemalt, et see PS2 pealt arvutile-Xboxile toodi. Ekstraid pole, aga juhtimine on hea ja laadimine meeldivalt väle.

Hiilimine
Rockstar North, kirjastab Rockstar Games
Tugi: 1
1 GHz Athlon või PIII, 192 (256) MB RAM, 16x (32x) CD, 2,3 GB kõvaketast, 32 (64) MB kiirendi, Windows 98SE/Me/2000 Pro ja SP3 /XP ja SP1