Maod ekraanil

Ei juhtu just tihti, et suhteliselt tundmatule filmile tekib hulgaliselt fänne juba enne teose valmimist. Veel vähem juhtub seda, et stuudio laseb end fännidest niivõrd palju mõjutada, et muudab filmi kontseptsiooni. Täpselt nii sündis aga linateosega „Maod lennukis“ („Snakes on a Plane“) ning seda tänu oma ennekuulmatule pealkirjale ja Samuel L. Jackson’i osalusele.

Samuel L. Jackson kehastab FJB eriagenti Neville Flynn’i, kelle ülesandeks on toimetada maffiaprotsessis oluline tunnistaja reisilennukiga ohutult Los Angeles’i. Kurjamitel õnnestub aga lennukile smugeldada suur hulk mürkmadusid, lootuses, et mõni neist kas tapab tunnistaja või kukutab terve masina alla. Seega nagu näha, annab film meile täpselt seda, mida pealkiri ka lubab — madusid… kes on lennukis.

Režissöör David R. Ellis — mees, kes tõi meieni tempoka põneviku „Mobiil“ („Cellular“) — võttis projekti käsile kui tõsise põnevusfilmi. „Maod lennukis“ pidi esialgu jääma ainult produktsioonitiitliks, kuid nii Samuel L. Jackson kui ka fännid pidasid olemasolevat palju paremaks ja nii ta jäigi.

Pealkiri pani fännide fantaasia kohe tööle ning internetis hakati levitama enda väljamõeldud stseene, postereid ning isegi laule, mis muutsid filmi algse idee humoorikaks B-kategooria märuliks. Seepeale panidki stuudiobossid pead kokku ning otsustasid, et filmil läheks paremini, kui ta vastaks fännide ootustele. Algselt PG-13 reitingule (alla 13-aastastele mittesoovitatav) pretendeerivale filmile lisati seksistseen, rohkem vägivalda ning verbaalseid vulgaarsusi, mis tõstis reitingu R peale (alla 17-aastastele nõutav vanema või hooldaja kohalolek).

Peaks mainima, et film vastaski enam-vähem ootustele. Väljavormitud karakterite asemel on lennukitäis stereotüüpe, aga mis sellest — meil on maod… lennukis. Dialoog on klišeemeri, aga keda huvitab — meil on maod… lennukis. Arvutite abil animeeritud roomajad näevad välja sama muhedad ja realistlikud kui Pesakonna rästik, aga suva see — nad on vähemalt… lennukis.

Ussid löövad rõõmsalt hambad sisse kõikvõimalikele kehaosadele, mis ripakile jäävad (jah, tutvust tehakse ka ühe õnnetu reisija trussikmaoga). Kahju ainult, et ei viitsitud lavastada ühte korralikku Samuel L. Jackson’i ja mõne suurema mao lähikontaktduelli.

Tõsiseltvõetavat põnevikku poleks filmist iialgi saanud, nii et kõik otsused, mis stuudio tegi, olid õiged. Ei maksa ka karta, et süžee liialt koomiliseks muutub — küüsi närima ja meeletutes kogustes paukmaisi neelama paneb see foobiatele rõhuv teos ikkagi. Tegemist on 100 % originaalse, ajuvaba meelelahutusega ja nõnda ongi hea.

Muideks — fännid proovisid naljaviluks välja mõelda ka potentsiaalse jätkuosa pealkirja. Kui see näiteks Eesti oludes toimuks, mis ta siis olla võiks? „Keila tapjanaaritsad trammis“? „Suslikud Riigikogus“? Edasi võite juba ise jätkata.

Hinnang: neli šallallaad viiest