Töötan nüüd koos Cheliga mangode ja avokaadode farmis. Tema ja teine eestlaste paar, kes siit meie elamiskohast, Spirngs Roadilt mõned päevad tagasi eestlaste majja kolisid, töötasid samuti seal farmis. Eestlaste maja asub Mareebas, mida üüritakse ja seal elab päris mitu inimest sees. Sain sellesse farmi tööle ainult seetõttu, et Timole pakuti tööd ühes teises avokaado farmis. Tema lahkus ja mina sain tema koha endale.

See nädal oli tööd viis päeva järjest ja väidetavalt hakkab nii olema järgmised neli nädalat. Eile lõpetasime mangode hooaja ning esmaspäevast algab meil avokaadode korjamine ja pakkimine. Töötame Cheliga koos angaaris. Chel pakib ning mina sorteerin lindi peal olevaid mangosid nagu robot, avokaadode kohta ei tea midagi veel rääkida, sest ei ole seda tööd veel näinud. Mainisin kohe meie järelvaatajale, et ma ei saa tõsta mitte midagi raskemat kui viis kilogrammi ja õnneks leidis ta mulle töö, milleks on sorteerimine. See farm on äärmiselt meeldiv ning seal töötamine on rahulik ja mõnus. Töötajaid on vähe ja nii omanikud kui ka ülevaataja on väga meeldivad inimesed. Ülevaataja meenutab mulle natukene minu emapoolset vanaema, mis on tegelikult natukene häiriv, aga heas mõttes, sest igakord lähevad mõtted vanaemale, kui ma ülevaatajat näen.

Rääkisin mõned nädalad tagasi Andero ja Keilyga, kes samuti Perthist jalga lasid ning olid võtnud suuna liikumaks allapoole, leidmaks tööd ka farmides. Nad olid siiani elanud linnas ning otsutasid siiski farmi päevad ära teha. Me oleme omalt poolt Cheliga otsustanud, et me farmipäevi täis ei tee ning kahjuks või õnneks tuleb tunnistada, et meie algupärane soov siia Austraaliasse teiseks aastaks ka tulla või jääda, jääb ära. Me ei ole huvitatud enam Austraaliasse tööviisaga tulemisest, pigem iga aasta maksimaalselt kolmeks kuuks turistiviisaga, võttes kedagi veel kaasa. Leiame, et soovime siiski pere looma hakata ning maha rahuneda ja selline elustiil nagu satun-sinna-kuhu-Jumal-juhatab, ei istu meile. Tunnen ise siiski, et ma olen võimeline vastutama enda elu eest rohkem ja looma endale rohkem meeldivamaid asju, kui olla sõltuv farmeritest ja millest iganes veel.

Meie hetke ees olev siht on teha avokaado hooaeg lõpuni ning siis hakata liikuma allapoole, võttes suunaks Gold Coast, Sunshine Coast, Brisbane, Sydney, Melbourne ja Canberra ning mõned muud pisemad kohad, mis tee peale jääda võivad. Oleme otsustanud, et lähme tagasi koju, sest paljud asjad vajavad tegemist ning oleme saanud viimaks taas paika enda prioriteedid, millest kindlasti ka lähtume.

Aru oleme hakanud saama nüüdseks, et me ei ole tulnud Austraaliasse raha koguma, nagu enamik noori siia tulevad. Vähemasti me arvasime alguses sama. Kuid meie kogemused, situatsioonid ja sündmused on näidanud, et raha teenimine ei ole kindlasti see, miks me siin oleme. Sisuliselt terve siin oldud aja olen kirjutan uut raamatut, mille loodetavasti suudan välja anda selle aasta talvel. Millest raamat räägib, pole hetkel üldse oluline, kuid fakt on see, et see lööb Eesti raamaturiiulid upakile ning enamik lugejatest satub šokki. Raamatu esialgseks pealkirjaks on saanud "Ootamatu rännak – kirjad Clarionile." Ning selle inglisekeelne versioon "The Unexpected Journey – Letters to Clarion". Raamatu kohta saan vaid öelda nii palju, et seda lugedes tuleks inimestel säilitada kaine mõistus ning avatud mõttevorm, sest raamatu sisu oma informatsiooni osas selgitab nii lugejale nii mõndagi, mis meie ümber tegelikult toimub. Raamat on taaskord üles ehitatud autobiograafiale, ehk iseenda kogemustele ning tõlgendustele läbi minu enda silmade ja arusaamade siin maailmas.

Rääkides aga koju minemisest, siis Austraalia on nagu ta on ning mitte kunagi tegelikult ei tea, mis saama hakkab. Plaan on kohtuda kindlasti Andero ja Keilyga, kuid kauaks ja mismoodi, kes seda teab. Cheli suurimaks sooviks on endiselt kohtuda ja ujuda võimalusel delfiinidega, kes on äärmiselt intelligentsed ja kõrged olendid siin planeet Maal. Minu soov on jäädavalt jõuda välja Canberrasse, sest see linn omas endas äärmiselt võimast ajalugu ning tumedat poolt, mida ilmselt austraallased ise ka ei tea. Mingil põhjusel aga olen tihti kuulnud, et inimesed ei soovita minna Canberrasse. Väidetavalt, mida mina usun ja tean, kuid rõhutan, et väidetavalt pesitseb seal linnas äärmiselt tume energia ning sealsed teistel dimensioonidel ehk sagedusspektritel olevad olendid, on võimelised inimesi astraalselt ründama ja ahistama. Lähen sinna puhtast huvist vandenõu, vabamüürluse, illuminaatide ja vaimsusega seotud teemade vastu ning sealt saadud informatsiooni kannan edasi enda raamatusse.

Mis puutub aga veel raamatusse, siis mõned päevad tagasi kirjutas mulle üks õpilane, kes tegeleb uurimustööga gümnaasiumi raames ning esitas mulle mõned küsimused, millele ma viisakalt ja heatahtlikult ka vastasin. Tütarlaps küsis: „Miks on Teie arvates tähtis kirjutada noortele?“ Mind pani imestama esialgne arusaam, et mind peetakse endiselt veel kirjanikuks. Ma ei ole end mitte kunagi kirjanikuks pidanud ning nii, nagu ütlesin tollele neiule, siis noorteromaan "Ebaõnnestunud!", mis ilmus varsti 4 aastat tagasi, oli informatsioonivaene. Kuid sellest hoolimata, olen uhke enda saavutuse üle, sest paljud noored ainult räägivad vahuse suuga, kuid tegusid ei sünni. Oluline ja tähtis on kirjutada noortele, sest meie kui noored, oleme uue ajastu lapsed, kes loovad ja moodustavad selle tuleviku. Endasse on vaja uskuda, ja kui seda ei suudeta teha, siis on alati võimalik süstida motivatsiooni inimestesse läbi erinevate allikate, milleks täiesti vabalt võivad olla raamatud. Noortele on vaja anda motivatsiooni, sest suurem osa neist on lihtsalt segaduses ja meeletus unustuses. Ma ei pea end kirjanikuks, kuid pigem vaimseks filosoofiks, kes püüab tõlgendada enda maailmapilti läbi enda kogemuste ning juurde loetud informatsiooni pealt, pannes kokku ideloogiaid, mis võivad vastata tõele ja mis ei või. Mis on tõde, selle otsustajaks on igaüks ise!

Kui saan oma Austraalia-teemaliste artiklitega mõne inimese lugema, võib see motiveerida kedagi tegema sama asja. Blogimine, raamatute kirjutamine või millega iganes keegi ka ei tegeleks – ehk soovib hoopis keegi kohe Austraaliasse tulla. Tahan öelda, et ennast tuleb usaldada, sest ainult meie teame, mis on meie jaoks parim! Ning see on ühtlasi põhjus, miks me Cheliga tunneme, et peame minema koju. Proriteedid oleme saanud paika, tähendab seda, et me oleme otsustanud visata taas kõrvale kõik muud heidutavad faktorid ja keskenduda iseenda tegemistele, milleks minu puhul on enda uue raamatu valmis kirjutamine, kirjastuse asutamine ja uue raamatu maale toomine välismaalt ning Chel jätkab enda rada aiakujundaja -ja maastikuehitaja koha pealt, täites enda unistused. Olge julged ja usaldage ennast!