Mida sa peaksid teadma õelatest ja madalatest eakaaslastest?

Mina olen Mia. Kui rääkida suhetest vanemate, sõbrannade ja noormeestega, siis ei erine ma teistest kuigivõrd. Kirjutan Noorte hääles neil teemadel, et kõik, kes ennast minu kirjeldatud olukordades leiavad, enda omadele kergemini lahendust võiks leida või lihtsalt äratundmisrõõmu tunneksid. Õnnevalemeid ma peast ei tea, õhulosse kellelegi ei ehita, lollidele tarkusehamba proteese ei paku. Räägin lihtsalt avameelselt oma elust, mida ma läbi mõõduka huumoriprisma vaadata üritan.

Inimsuhted on keerulised ja kaugel täiuslikkusest. Koolis klassisiseselt hakkab silma, et osa õpilastest on domineerivamad kui teised. Mõni valib selle tee, et vaimse või füüsilise vägivallaga teistest üle olla. Teine paistab silma on nutikuse ja šarmiga. Kolmas tahaks lihtsalt rahus omaette olla ega hooli sotsiaalsest positsioonist. Nimekiri läheb veel edasi.

Mida sa võiksid teada õelatest ja madalatest eakaaslastest?

Mul oli kunagi üks klassiõde Anu (nimi muudetud -toim.), kes oli ääretult terava keelega. Ta ei olnud sugugi rumal tüdruk ja tal oli palju sõpru või vähemalt suhtluskaaslaseid. Kuigi tema enda õppeedukus ja suhtlemisoskus olid kaugel täiuslikkusest, siis tema kohta võis julgelt öelda, et pindu teise silmas näed, kuid palki enda omas mitte. Ta oskas teha teise inimese maatasa selle eest, mida ta ka ise teises olukorras tegi. Ja seda mahlakate sõnadega. Põhjus, miks kõik Anuga siiski läbi said, oli see, et keegi ei tahtnud temaga konflikti sattuda ja ise järgmiseks ohvriks sattuda.

Anu terror ja üleolevus teiste suhtes kestsid päris kaua, kuid inimesed kasvavad ja arenevad ning liiguvad elus edasi. Tülinorija ei ole alati ümbritsetud arglikest klassikaaslastest, kes talle vastu ei julge hakata. Tema eluteele sattusid inimesed, kes keeldusid vastu võtmast neid reegleid, mis "2.B" klassis kehtisid. Ja kui Anu eluteele sattusid need inimesed, siis ei leidnud ta kuskilt enam rahu ja oli suhetes teistega alati hädas. Tema terrorile ei allutud. Tema teisiti ei osanud.

See ei ole ilmselt suur lohtus neile, kes koolis selliste väikeste armetute türannidega rinda peavad pistma, kuid võite päris kindlad olla, et elu teeb omad korrektuurid ja väikesed türannid jäävadki väikesteks inimesteks, kes satuvad kohtadesse, kus nende vana käitumismuster ei tööta ja neil tekib suuri raskuseid kohanemisega päriselus. Saamata aru, kus midagi valesti läks, on nad õnnetud inimesed, kes elus enam oma kohta ei leia. Suutmata endasse vaadata, süüdistavad nad alatasa teisi. Nad ei leia endale püsivalt häid sõpru ega partnereid.

See on õppimiskoht kõigile. Anu ei tajunud ära piiri, kus ta oleks saanud muutuda paremaks inimeseks ja kasvatada endast väärikas ühiskonnaliige. Kõik, mis tal on täna, on pinnapealsed suhted ja soov igalt poolt ära joosta, sest ta vaeseke ei saa aru, et mitte kogu ülejäänud maailm ei ole tema õnnetuses süüdi, vaid tema enda konfliktne olemus, millel ta vabalt lasi kasvada arusaamata, et nüüd on see osa tema hingest. See ussitas päris kaua ja lõpuks sai see osaks kogu tema olemusest.

Raske on tabada ära neid hetki, millal emotsioonide kontrollimatus saab osaks meist ja konfliktid ei ole enam üksikud olukorrad vaid kogu meie olemus. Seepärast tasub iga päev mõelda: kas mulle meeldib see inimene, kes ma olen?

Sina ise saad kinkida endale meelerahu täna ja tulevikus! Õnnelik ja heas suhtes enda ja ümbritsevaga on olla tunduvalt nauditavam, kui vastik sapikott, kes teisi endale allutada üritab.