Mida teha, kui rate.ee-st ilmus välja mu tõeline isa?

Küsimus: Mul on mure, mis aastaid painanud. Nimelt 5 aastat tagasi ilmus mulle rate.ee-sse kiri, mille kirjavahetusel selgus, et ta tunneb mu ema. Ja vähe sellest, et olen tema tütar. Sain sellest mõneks ajaks šoki, eriti veel sellepärast, et meile on loodud vanemate suhtest ülimalt korralik pilt.

Suheldes veidi selle mehega, rääkis ta põgusalt tema ja minu ema suhtest ja et mu ema olevat ta maha jätnud. Minu isa pärast, kellega ema praegugi koos elab. Peale seda ma üritasin sellest emaga kohe rääkida, aga nagu arvata oli, ärritus ta selle peale päris korralikult. Ema lubas temaga läbi rate´i ühendust võtta ja ta läbi sõimata: et 31 aastat sellest möödas ja kas tal pereelu sassis, et teisi tülitab? Hiljem selgus, et nii ka oli.

Mina ise olen mõelnud küll, et minu jaoks jääb ikka isaks see, kes mind on kasvatanud, kuid sisemiselt tahan ikkagi tõde teada. Võtsin siis nädal tagasi teema uuesti üles. Juhtus sama, mis enne - et temal võis ju ka noorena suhe olla. Mille peale mina ütlesin, et muidugi võis ja saagu ta aru, et olen juba suur, aga et äkki ta räägiks ja seletaks, sest see häirib mind. Ta muidugi ärritus ja vihastas, lõpuks oli mul tunne, et mina olen kõiges süüdi ka veel, kuna ma kahtlen... Ma sain ikka nii haiget sellepärast.

Kõige rohkem teeb haiget see, et ma ei saa emaga täiskasvanulikult rääkida. Olen mõelnud ka testi teha, kuid see on kallis ja lisaks kardan, et olengi selle mehe tütar ja siis saab ta minna selle paberiga terve suguvõsa ette lehvitama ja rikkuda mu vanemate omavahelised suhted jne. Kuna ma ei tunne ega usalda teda. Kuid mind ennast see kohutavalt häirib. Kardan, et ema valetab mulle, kuna ta ei taha seda teemat minuga arutada ja ma ei oska enam tema poole selle teemaga kuidagi ka pöörduda. Samas kui ta räägib tõtt, on mul ema ees jube häbi ja see kõik painab mind ja ma ei tea mida teha.

Katz, 31

Dr. Noormann vastab

Väga raske olukord. Siin on ka teadus „süüdi“ samalaadsete probleemide tärkavas vohamises. DNA analüüs on kõigile kättesaadav ja paljude seni rahulik elu on ema kunagise mõtlematu (aga mõnel juhul ka just plaanitud) käitumise ilmsiks tulekul rikutud või lõhutud. Siin saab otsustajaks või isegi kohtunikuks olla vaid „käopoeg“ ise – kelle laps ta ise tahab olla – kas bioloogilise või kasvatusvanema laps ning suhetest emaga – kas ta suudab seda emale andestada või mitte.

Selle „käopoja sündroomi“ positiivne pool on see, et sunnib hoidma oma nii või teisiti väljakujunenud peresuhteid nii purunemisekindlalt korras, et mistahes info olevikku kahjustama ei pääse.

Teie Dr. Noormann