Miks me teatris ei käi?

Tänaval käies panete kindlasti tähele teatriaasta puhul üles riputatud suuri punaseid plakateid. Mind panid need mõtlema sellele, millal ise viimati teatris käisin ja oma lemmiketendusele “Lendas üle käopesa”. Ja sellele, kuidas mulle tundub, et teatris on ikka väga vähe noori. Kui välja jätta just koolide poolt korraldatavad teatrite ühiskülastused.

Miks see nii on? Miks noored teatrit pelgavad, ehkki lavakunstikooli on igal aastal suur tung ja ka koolide näiteringid on väga populaarsed?

Võib olla kardetakse, et seal on igav? Et peab maksma palju raha, aga siis selgub, et etendus üldse ei meeldinudki. Kinno on ju julgem minna, kui sõber või sõbranna on enne üht või teist filmi soovitanud. Kuna aga teatris käiakse vähem, siis soovitan jälgida reklaami. Endalegi üllatuseks avastasin, et teatrite repertuaaris leidub tõesti igaühele midagi: noorteetendustest komöödiateni, komöödiatest klassikani.

Teine põhjus, miks noored teatrist eemale hoiavad on arvatavasti kooli poolt tekitatud. Kindlasti leidub hulk inimesi, kelle teatriallergia on tekkinud just kohustusest teatrisse minna. Sama lugu on tegelikult igat sorti kohustustega. Vabatahtlikult on kõike palju toredam teha. Seepärast tulekski julgus kokku võtta, valida ise välja mõni meelepärane etendus, paar sõpra kaasa haarata ja teatrisse minna.

Tegelikult on veel üks asi, mida noored teatris pelgavad. Nimelt see, et teatris tuleb tavalisest teistmoodi käituda. Ei saa jopet seljatoele jätta, kahe käega popkorni ahmida ja igal võimalikul momendil WC-sse joosta. Peab panema korralikult riidesse, viisakalt käituma ja välja minekuks ootama vaheaega.

Mõnedes Ameerika teatrites ei pidavat aga enam olemagi sellist teatrikultuuri nagu meil: teatris käitutakse samamoodi kui kinos. Võib-olla, et nii on mugavam, kuid minu meelest on tore vahel ka teistmoodi olla. Milleks meil siis ripuvad kapis lõpukleidid ja ülikonnad, kui me neid kunagi selga ei pane? Viisakas käitumine tuleb selliste riietega aga juba iseenesest.

Lisaks sellele mängivad teatrites lahedad eesti näitlejad. Sa ei pea tegelema ebaloomulike kaelaväänamisega, kui satud esimesse ritta, vaid vaatad lava, kus inimesed mängivad just praegu ja just sulle. Niisiis — kas lähme teatrisse?