Põhikooli lõikes on kõige kriitilisem seitsmes klass, kus tõsine vastumeelsus koolis käia on lausa igal kolmandal õpilasel. Nooremate hulgas on seis mõnevõrra parem, põhikooli lõpetamise tahe muudab kooliskäimise arvud mõnevõrra positiivsemaks ka kaheksandike-üheksandike hulgas.

Trots õppimise vastu tekib keskmiste ja sellest madalamate võimetega õpilaste seas enamasti murdeikka jõudes, kus vahetub klassijuhataja, lisandub palju uusi aineõpetajaid ja õppekavad muutuvad järsult raskemaks. Statistika näitab, et huvi kooli vastu kaob madalamate võimetega tüdrukute seas enamjaolt seitsmendas klassis, kus osa neist on saanud või saamas emaks, osa elab vabaabielu ning puudub järjekindlalt tundidest.

Koolist puudumise peamine põhjus on sotsiaalse taustaga. Problemaatilisi noorukeid kasvatab enamasti vaid üks vanem. Paljudel juhtudel on ta töötu; või teine võimalus — rahateenimisega nii hõivatud, et lapsele ei jätku aega ega tähelepanu. Kõige levinumad on materiaalsed probleemid, heaks hinnatakse rahalist olukorda problemaatiliste laste peredest vaid 15 % juhtudest. Siit algab ka lapse eraldumine klassikaaslastest — puuduvad võimalused osta kalleid koolitarbeid ja riideid. Laps ei saa osa võtta ekskursioonidest ja muudest klassi üritustest.

Rohkem kui pooltes problemaatilistes peredest valitseb halb mikrokliima, mistõttu noored otsivad vaheldust ja sõpru tänavalt saatusekaaslaste seast. Suurtes raskustes on paljulapselised pered. Mahajäämus on sageli seotud ka haigestumisega.

Enim probleeme esineb noortel matemaatikas ja eesti keeles, järgnevate võõrkeeled, füüsika ja keemia. Kehalises kasvatuses ja tööõpetuses on riskigrupi noored seevastu üllatavalt edukad. On ka neid, kes on võimekad kõigis õppeainetes, kuid ei täida sellegipoolest koolikohustust. Siin peetakse probleemide allikaks laiskust või vanemate võimetust oma laste kasvatamisega toime tulla.

Problemaatiliste laste kõige suuremad mõjutajad on sõbrad, kes on enamasti väljastpoolt kooli ja vanemad. Tüdrukud lävivad enim endast tunduvalt vanemate ja kogenumate noormeestega. Vahel on tegemist nii positiivse suhtega, et õpiraskustega neidude puhul pooldab kool õhtukooli saatmist, et võimaldada tal ise oma eluga toime tulla. Paraku ei tohi õhtukoolid kooliealisi vastu võtta. See variant tuleb kõne alla juhul, kui kodu ei suuda luua koolis käimise tingimusi.

Arvud on kurvad. Lapsi, kes ei taha koolis käia ja puuduvad järjekindlalt tundidest, on rohkem, kui saame seda endile lubada. Koolidel tuleks mõelda sellele, kuidas muuta õpikeskkond inimlikumaks ja motiveerivamaks, et tuua lapsed tänavailt tagasi klassidesse. Eesti on väike ja iga inimene hindamatu väärtus.