Miks sa oma noormehe sõbrannadele ei meeldi?
Mina olen Mia. Kui rääkida suhetest vanemate, sõbrannade ja noormeestega, siis ei erine ma teistest kuigivõrd. Kirjutan Noorte hääles neil teemadel, et kõik, kes ennast minu kirjeldatud olukordades leiavad, enda omadele kergemini lahendust võiksid leida või lihtsalt äratundmisrõõmu tunneksid. Õnnevalemeid ma peast ei tea, õhulosse kellelegi ei ehita, lollidele tarkusehamba proteese ei paku. Räägin lihtsalt avameelselt oma elust, mida ma läbi mõõduka huumoriprisma vaadata üritan.
Olin oma noormehega vahelduva eduga koos olnud mitu aastat. Selle aja vältel olin tutvunud paljude tema sõprade ja sõbrannadega. Tema minu omadega mitte nii palju. Loomulikult oli esinenud ka armukadedushetki, kus kellegi sõber või sõbranna kaasatakse vestluse käigus armukolmnurka ja enese teadmata hakkas see sõber või sõbranna selles fantaasialoos peaosa mängima.
Kirglikult armukadetsedes anname tihtipeale reaalsele karrakterile tema rolli ühises suhtes, kuid see, mida kangelane või kangelanna tegelikult etendab, tekitab tuliste režissööride seas loomingulisi lahkhelisid.
Lihtsalt sõbranna või midagi enamat?
Üldiselt ei ole ma väga armukade inimene, kuid samas ei ole mind ilma jäetud naiselikust tähelepanelikkusest, mida võib kutsuda ka naiselikuks vaistuks. Ütlen veel ära, et ma ei olnud kahtlustanud oma noormeest truuduse murdmises ega milleski sarnases.
Jagasin kallimaga oma tähelepanekuid tema sõbrannade suhtes ja võin juba ette öelda, et minu läbi viidud kvalitatiivne vaatlus küttis kirgi.
Nimelt olin täheldanud, et minu noormehe sõbrannade suhtumine minusse jaotas nad kahte leeri. Mind saatis “menu” nende hulgas, kellel olid olemas noormehed samas seltskonnas või mujal. Nad suhtlesid minuga seltskonnas vabalt, lisasid mind Facebookis sõbraks, saatsid sünnipäevdel õnnesoove ja meie suhtlemine oli muidu sundimatu.
Teises leeris saatis mind aga ebapopulaarsus. Sellel rindel võitlesid tüdrukud, kes olid vabad ja vallalised ning kellel oli minu noormehega kasvõi kauges minevikus mingigi “teema” olnud. Ja see teema oli lõpetatud minu noormehe, mitte nende tütarlaste poolt.
Mõned söakamad neist olid otsinud võimalusi mulle seltskonnas nähvata, saatnud mind pilkudega, mille tunneb ära iga naine. Need pilgud ei ütle, et nad on avatud normaalselt suhtlema. Pilgud olid nooled!
Üldiselt võib selle leeri esindajad kokku võtta nii, et mitte ükski neist ei olnud mind suhtlusvõrgustikes sõbraks lisanud, nad rääkisid minuga nii vähe kui võimalik. Nad ei kutsunud minu noormeest endale külla mitte kunagi koos minuga ja nad kiibitsesid mind alati silmanurgast tigedate pilkudega.
Kõige hullem sort neist, mis mulle tõesti korda läks, oli viimase tüübi alagrupp — “parimad sõbrannad”. Nemad tiirlesid minu juuresolekul mu noormehe ümber, pressisid ennast sülle ja rääkisid “armastan sind nagu sõpra” juttu. Tundub, et lood neist, kuidas minu kutt ja “parim sõbranna” kunagi priimat aega veetsid, ei saanud mitte kunagi otsa. Nad aina jahvatasid ja üritasid oma positsiooni näidata: mis siis, et sina oled ta tüdruk, mina olen ta parim sõbranna ja ma võin näppida teda kui palju ma tahan, sest me oleme nii lähedased ning meil on midagi, mida teil pole! loomulikult ignoreerisid nad mind alati täielikult.
Oeh, need viimased on kõige väsitavamad. Mu suhe ei olnud ebakindel (vähemalt mitte selles osas, et keegi vaataks kedagi teist), aga ausalt, kas parimad sõbrannad ja muidu sõbrannad ei võiks uute tuultega kaasa minna, oma suhtumise panna sinna, kus mahub ja lihtsalt eluga edasi minna? Ma ei näe mingit mõtet pilduda sappi või oma pilkudega noolemängu mängida, sest kokkuvõtteks on selline omaette sisisemine naeruväärne ja sellega ei saavuta midagi.
Nende sõbrannade puhul ma ei taha öelda, et jahtunud tunded olid taas lõkkele löönud ja nad tahtsid minu noormeest hoopis ise endale, kuid mingi naiselik omanditunne jääb mõnele eevatütrele liiga kauaks sisse ja see vaikiv ussitamine on kokkuvõtteks lihtsalt häiriv. Ma ei soovinud kunagi, et minu peika sõbrannadest oleksid saanud ka minu sõbrannad, kuid kui mõni neist meile külla tuli, oleks olnud kena, kui ta oleks tundnud selliseid sõnu nagu tere; head aega; palun; aitäh.
Kui mul millegi pärast muretseda ei olnud, siis miks minu sotsioloogiline vaatlus minu ja mu kuti arutelu nii teravaks ajas? Sest mehed võtavad kohe sellist tähelepanekut kriitikana ja naise “paranoiana”. Ma ei oodanud õigupoolest selle loo rääkimisel mingit selgust majja tuua, kuid arvasin, et see on asi, mida ma idee poolest võiksin jagada nagu ükskõik, millist teist tähelepanekut. Kuid ma eksisin.
Mu noormees ütles mu sõbralikul toonil räägitud jutu peale, et ma olen paranoiline.
Võib-olla tõesti oli see kõik lihtsalt üks suur kokkusattumus. Tüdrukud, kellega tal “teema” on olnud, olid lihtsalt kinnisemad ja muidu sapised ning neiud, kellel õnnelik armuelu, lihtsalt avatud suhtlejad.
Vahet ei olegi. Sain oma õppetunni ja rohkem sellele ei mõtle. Adjöö, sapikotid sõbrannad!
