Mina lihtsalt… olen. Mu peas sünnib iga hetk ainulaadseid mõtteid ja paljud ütlevad, et mul on hea
naljasoon, kuid siiski, ma olen niiiii üksi. Vahel lihtsalt tahaksin seda kõike kellegagi jagada, kuid mul pole sõpru, kes minust tegelikult hooliks.

Ma ei taha mingit näitemängu vaid tõeslist sõprust, kus mu sõber on valmis ka minu nimel välja astuma, mitte mina ainult tema nimel. Olen tüdinenud sellest. Vahel tahaksin lihtsalt kõigil näod täis sõimata ka nende isekuse pärast.

Rassism, homode vastu olemine, nõrgemate kiusamine, miks inimesed nii teevad?! Olen alati nende vastu, kes on ebasõbralikud, kuid popid. Qlen ehk endast ise niimoodi õela mulje jätnud. Aga ei, see on ju minu isikupära!

Miks keegi mind ei hinda ja ma nii üksi olen, mida muuta (mingiks südametuks vaid populaarsusest hoolivaks isikuks ma EI hakka)? Ma väga tänan, kui saate aidata! Natali, 14.

Mure: Aidata on raske, kuid seletada võin küll. Kõige lihtsam on tähelepanu ja huvi võita välimusega. Kuid üksnes glamuur inimesi ei seo. Püsivamalt seob inimesi vaimsus — ühised arusaamad, arukus, mõistus. Kuid neid on ka raskem avastada, sest vajavad tihedamat suhtlemist. Hingelise sideme aluseks on tunded. Neid ei saa planeerida ega ette määrata, sest tulevad kusagilt alateadvuse sügavusest.  Et vaid tähelepanu saavutada, oma isikupärast loobuda muidugi ei tohi. Aga näib, et Sa oled maailma vastu väga nõudlik. Seda ebatolerantsust ei ole aga väga arukas pidevalt keelel kanda ja käitumisega välja näidata.

Jaga
Kommentaarid