Aga kui on juttu tulnud sellest, siis ta mõtleb alati, et ma ainult selle peal väljas olengi või kui mul nii suur vajadus on, siis paneksin kõrvalt ehk petaksin teda ja ta on öelnud, et tal poleks selle vastu midagi. Aga ma ei ole selline, vabandage ei ole!!

Siis ta on ka öelnud, et ei julge, aga samas on rääkinud, et tahab, aga kui ma siis müramise käigus võtan nii öelda ohjad enda kätte, siis ta on mitu korda mind pärast pikka müramist järsku eemale lükanud ja selja keeranud, mitte midagi öelnud. Ma olen siis proovinud temaga rääkida, ta võib tunde vaikida ja siis magama jääda. Kui järgmine päev küsin, et mis juhtus, siis ta ütleb jälle lihtsalt, et ei julge. Ma ei tea, mida teha!

Ma olen talle pikalt seletanud, kuidas ja mis võimalused on ja kui valus on, siis seda ja teist. No kõike olen rääkinud talle sellest, aga ta ikka ütleb, et tahab, aga ei julge. No ma ei tea enam, mida teha, tahaks ka õnneliku suhet. Kui me mõlemad tahame, siis teeme, mitte ei peaks midagi leiutama ja selle pärast pead vaevama. Ma ei tea, mida teha, et edasi jõuda. Palun aidake mind.

Priit, 21

Dr Noormann vastab

Enamuse tüdrukute hing ütleb, et seks on asjastunud armastus – see tähendab, et kuulub armastuse juurde ega pole seotud poisi seksuaalvajaduste rahuldamisega. Kui tema alateadvus tunneb, et seksuaalelu algab armastusele toetumata, siis ta kardab, et andub tundetusele. Seda tunnet süvendab rääkimine, kauplemine, kokkuleppimine võimalikust seksuaalvahekorrast, ähvardamine „kõrvalt panemisega“. See mõjub neile „romantika surmana“, nad tahavad olla armastatud, mitte kehaliselt vajatud.

Teie Dr Noormann

Jaga
Kommentaarid