Sageli jutustab küsija, kuidas ka tema on sattunud olude sunnil suuliselt tõlkima, kuidas tal üsna varsti „juhe kokku jooksis“, pea auras, suu suitses, räägitu ununes, sõnad ja keeled sassi läksid ning hääl ära kadus, ning kuidas ta enam kunagi tõlkima ei nõustu.

„Meil on varem ka tõlk olnud, aga tema küll niimoodi ei tõlkinud. Sealt jäi ikka pool välja ja ta tõlkis niimoodi poole lause või lause kaupa.“ Ka sellist juttu on harjunud kuulma tõlgid, kes kusagil üritusel tõlgivad.

Mida need tähelepanekud meile ütlevad?

Vististi seda, et on liikvel mitut sorti tõlke – selliseid, kes rabavad tavainimest ilmvõimatuna näiva sooritusega, ning hoopis teistsuguseid. Aga kas nad on ikka kõik tõlgid? Tõlgiks kiputakse küll nimetama igat inimest, kes ühest keelest teise tõlgib, kuid tegelikult ei pruugi nad kõik sugugi tõlgid olla, täpselt nagu sõbrale patsi punumine ei tee punujast juuksurit. Tõlk on omaette elukutse ning professionaalses tõlkes on arusaadavalt ja selgelt

  • see, mida öeldi (sisu ja sõnum),
  • nii, kuidas öeldi (resoluutselt, kaastundlikult jne),
  • ning arvestades,
  • kellele ja
  • milleks (veenmiseks, meeleolu loomiseks) räägiti.


Mida on vaja, et hästi tõlkida?
Treenerite koolitus. Parlamendiistung. Äriläbirääkimised. Pressikonverents. Muusikaõpetajate seminar. Kuriteos kahtlustatava ülekuulamine. Uue toote esitlus. Kohtumine sõpruslinna esindajatega. Telesaade. Teatrietendus. Pidulik tseremoonia. Kohtuistung. Jumalateenistus. Notaritehing. Tehasekülastus. Need on vaid üksikud näited sündmustest, kus võidakse kasutada suulist tõlget.
Tavaliselt arvatakse, et tõlkimiseks tuleb vaid osata keelt, millest ja millesse tõlgitakse, kuid tegelikult on vaja osata palju rohkemaid keeli – treeneri keelt, parlamendisaadiku keelt, ärimehe keelt, ministri keelt, aga samuti muusikaõpetaja, kurjategija, õhtujuhi, kirikuõpetaja, juristi ja tehasetöölise keelt. Neis keeltes on erinev sõnavara ja stiil ning rääkijad erinevad tõlgist eriala, rahvuse, kultuuri, vanuse, soo, põhimõtete jpm poolest.

Tõlk on kõneleja teisik teises keeles, nii et tõlkimine meenutab veidikene mugandust näosaatest ”Su mõte kõlab tuttavalt”, kus lifti siseneb tõlk Liinu Lepatriinu ja väljub sealt kohtunik Siimu Separiimuna, ning kus taimetoitlasest tõlk ülistab üliusutavalt liharoogi või sigaretisõltlasest tõlk veenab kuulajaid suitsetamise kahjulikkuses.

Heaks tõlkimiseks on vaja osata kõnelejat tõlgina (st kõike ja neutraalselt) kuulata, kuuldut mõista, analüüsida ja meeles pidada ning siis teha seda, mida inimesed kogu maailmas kardavad peaaegu sama palju kui surma – teiste inimeste ees esineda. Keskendumisvõime, pingetaluvus, esinemisnärv, hea hääl ja diktsioon, välkkiire reaktsioon, lai silmaring, õppimis- ja teadmishimu, taktitunne, empaatia ning oma teadmiste piiratuse tunnistamine on vaid osa tõlgi töös vajalikust unikaalsest pagasist.
Sellist komplekti pole igal keeleoskajal, kes peab end või keda peetakse tõlkimiseks sobivaks (filoloog, keeleõpetaja, inimene, kes on elanud x keele maal või kelle elukaaslane kõneleb y keelt emakeelena). Seepärast ongi vaja suulist tõlget õppida. Osa oskusi ja isikuomadusi (nt ülihea keeleoskus, silmaring jm) on tõlgiks õppimise eelduseks, mida kutsesobivuskatsel testitakse ning stuudiumi ajal arendatakse või “uinunud olekust” üles äratatakse, teised (kuulamine, tõlketehnika, avalik esinemine) aga õpitavad.
Tõlgiks võivad tulla õppima nii filoloogid kui ka muu eriala bakalaureused. Õpingutest võivad leida väga väärtuslikku täiendust ka praktiseerivad iseõppinud tõlgid.

Mida õpitakse?
Tõlkimist õpitakse tõlkides, nii nagu autot juhtima õpitakse õppesõidul. Teemad, mida tõlgitakse, on täpselt nii kirevad nagu tõlgi argipäev – loopealsetest käibemaksuni ning energiavarustusest kalakvootideni. Õpitakse ka paljut muud, mis käib lahutamatult tõlkimise juurde (tõlkimiseks valmistumine, kutse-eetika ja tõlgi roll), lihvitakse kõnetehnikat ning esinemis- ja väljendusoskust. Rahvusvahelist kogemust ja nõu jagavad üliõpilastele külalisõppejõud-tõlgid väljastpoolt Eestit.

Õppides võivad haihtuda nii mõnedki müüdid tõlkimisest või võõrkeelsest suhtlusest üldiselt, ning asemele tulla põnevad avastused teadmise needusest, krussis keeltest ja ninnunännudest stringidest ja sibularõngaste sündroomist ning robustsetest järeldustest taktitundelise seedimise kohta.

Milleks õppida tõlgiks?

Veebis on miljoneid kordi vaadatud professor Larry Smithi legendaarset kõnet „Why you will fail to have a great career“. Kuulajate naerupahvakutega pikitud esinemises räägib ta inimestest, kes teelahkmel seistes mõtlevad, kas teha midagi, mis neid tõeliselt vaimustab ja köidab või midagi muud.

Tõlgi töö on väga sarnane muusiku ametiga ning kõik, mida viiuldaja Christian Tetzlaff on öelnud muusikute kohta, kehtib ka tõlkide kohta: „Paljud solistid lähevad lavale hiilgavate oskustega, aga ilma huvita jagada muusikas peituvaid emotsioone või edasi anda helilooja mõtteid. Interpreedi vaata-mind-suhtumine on väga muusikakauge.“ (Kerstin Elisabeth Kullerkupp, Christian Tetzlaff – avatud elule ja muusikale. – Muusika 2017, 2, lk 12).
Suuline tõlge on just see, „mida kassid ostaksid“, kui teid vaimustab ja köidab võimalus anda edasi teiste inimeste mõtteid ja vahendada suhtlust eri keelte ja kultuuride vahel.

Ülle Leis on ühe suurema ja mitmekesisema kogemuste pagasiga vabakutseline konverentsitõlk Eestis, staažikas õppejõud ja koolitaja. Ta on üks Tallinna Ülikooli suulise ja kirjaliku tõlke õppekavade koostajatest, käsiraamatu „Võõrkeelne suhtlus Euroopa Liidus“ autor ja viipekeeletõlgi erialaõpiku kaasautor. Tema kolumni „Tõlkes leitud Eesti“ arvamusartiklid Postimehes märgiti ära 2017. aasta selge sõnumi auhinna võistlusel ning need kandideerisid 2017. aasta keeleteo auhinnale. Ta on läbinud Euroopa Komisjoni suulise tõlke peadirektoraadi (DG SCIC) tõlkeõpetajate täiendkoolituse ning lisaks täiendanud end paljudel tõlkide koolitajate koolitustel maailma juhtivate spetsialistide juures. Ülle Leis õpetab ainet „Tõlgi elukutse“.

Pikemalt saad tõlgi tööst lugeda Ülle Leisi artiklis "Elukutse: tõlk".

Jaga
Kommentaarid