Monogaamia on märk vastastikusest austusest

Monogaamia (ühe mehe ja ühe naise kooselu, domineerib praegusel ajastul meeste ja naiste vaheliste suhete ideaalvariandina) pole alati olnud inimkonna ajaloos esmatähtis kooseluvorm – monogaamiale eelnesid ajaloolaste andmete kohaselt rühmaabielud. Kuid inimene on aastatuhandetega muutunud, arusaam elukaaslasest ja tunnete mõtestamine on monogaamia au sisse tõstnud. Ja sellist kooseluvormi nõuab ka piibel.

Raivo Mänd kirjutas oma artiklis „Luigetruudus ja rongaisad“, et loomade hulgas on monogaamia õigustatud eelkõige seal, kus see sigimisedu nimel ennast ära tasub. Inimeste puhul on monogaamia selle valemi puhul õigustatud, kuna arusaamad inimsuhetest ja perekonnast üldjoontes ei tolereeri mitmete partneritega lävimist ja järglaste sigimist – sigimisedu all mõtleme siinkohal perekonna (eelkõige järglaste) vaimset heaolu, kuna mitmete partneritega lävimine toob kahtlemata kaasa palju paksu verd.

Raivo Mänd on veel märkinud, et huvitaval kombel on monogaamsed enamasti kiskjad, kellel isase kohus on saaki murda. Muide, osadel lindudel tuleb polügüüniat (üks isane ja mitu emast) ette peamiselt seemne- ja puuviljatoidulistel liikidel, st. neil, kellel on pesitsusajal toitu külluses.

Kristlik moraal kiidab monogaamia heaks ja polügaamia halvaks. Kristlik moraal mõistis täielikult hukka abielueelsed seksuaalsuhted. Tänapäeva kontekstis on selline suhtumine pigem mõistetav silmakirjalikkusena, eelkõige meeste seisukohast vaadates. Off the record ollakse tänapäeval abieluvälistesse seksuaalvahekordadesse palju sallivamad, kui vanasti... vähemasti niikaua, kui hoitakse eemale petja enda kaasast.

Monogaamiast ei saa kohe kindlasti rääkida ainult abielu kontekstis – ka tavalised paarid (poiss ja tüdruk, kes juba aastaid „käinud“) võivad sattuda probleemi ette, kus oht partnerit petta. Siinkohal tulebki mängu vastastikuse austuse moment. Kui suudetakse kiusatusest hoiduda (eeldades, et kiusatus on loomulik/looduslik väljund, ainult ajutine füüsiline külgetõmme), kuna petmine teeks partnerile haiget (samas petjale ei tähendaks kõrvalehüpe midagi), on suhe terve – kuna esikohale tuuakse partneri heaolu. Kui petmist ei suudeta vältida... siis mis võib juhtuda siis, kui see sama paar mõne aja pärast abiellub ja otsustab lapsed soetada? Kes garanteerib, et midagi sarnast ei kordu?

Klassikalised marksistid usuvad, et monogaamse abielu eesmärk on olnud „omandi kontsentreerimine väheste kätte, ning need vähesed olid mehed“. Samuti arvati, et kapitalism ja meeste ülemvõim toetavaid teineteist. Kuid aeg on näidanud, et olukord on siiski kontrolli all. Samas, mida aeg edasi naiste positsiooni paremuse poole ühiskonnas, seda vabameelsemaks on muutunud suhtumine kooselusse ja seksi. Need kaks (positsioon ja suhtumine) ei pruugi sugugi olla üksteiselt sõltumatult edenevad paralleelsed protsessid.

Mitte kõik rahvad ei väärtuste ainuabielu – islamimaades on haaremid ülimalt levinud. Ja –see nüüd on kindlasti palju vastukaja leidev liigsubjektiivne hinnang- islamimaid ei liigitaks ma arenenud heaoluriikide hulka. Islamimaadest rääkides ei räägi me mitte polügaamiast, vaid hoopis selle alavormist, polügüüniast, mis enamasti automaatselt tingib naiste madalama väärtustamise ühiskonnas.

Monogaamia on esteetiliselt korrektsem, ilusam. Üksteise jaoks loodud ja teineteisele andunud inimestest räägitakse muinasjutte, nendest kirjutatakse raamatuid, mis inimeste südameid aastasadu soojendanud. Kas see kõik on tõepoolest muinasjutt? Ons inimkond mandumas – keskaegsed ideaalid on asendumas kaasaegsetega, st kas meie moraal põrutab tagasi kiviaega?