Udu kogunes vormituteks pilvedeks ja hakkas midagi moodustama. Peagi olid aimatavad inimese piirjooned. Veel natuke ja rajal lamas täiesti ehtne inimolend. See oli pronksikarva jumega ja punakaspruunide juustega noor tugev mees. Tal olid seljas looduslikes pruunides värvides rõivad, jalas nahksaapad.

Déo avas silmad. Ümberringi oli džungel. Jama värk, sest seal, kuhu tema minna tahtis polnud ausalt öeldes džungli haisugi.

Ilmselt oli šamaanil õigus olnud, kui ta ütles, et ta ei oska Déot viia sinna kuhu vaja. Õigesse aega, jah, ütles ta, aga õigesse kohta... Kaheldav. Ta paistis selles tõesti sügavalt kahtlevat. Õigusega pealegi. Deo oli siiski olnud valmis riskima.

Nii. Ta oli sel juhul eelmisel kolmapäeval. Umbes keskpäeval. Ta ei teadnud, kus ta on ja tal oli nädal aega aega, et peatada sündmusi, mis nüüd peagi juhtuma hakkasid.

Ta otsis üles oma asjad, mis olid ümbruskonnas paari ruutmeetri suurusel alal laiali pillutatud. Kuna tegemist oli ikkagi korraliku džungliga, polnudki see nii lihtne. Amulett, mis kujutas alasti kentauri, ja mille talle oli kinkinud üks kauge sugulane, jäigi kadunuks. Kui päris aus olla, siis Deo ei otsinud seda just kõige hoolikamalt, sest see ei toonud eriti palju õnne. (Pealegi kentaur norskas ning oli üsna häbematu.)

Asjad kokku korjatud ja pakitud jäi Deo seisma. Päike oli parajasti seniidis, kuid ta poleks ka muidu teadnud, kuhu poole minna.

Peale väikest mõttepausi tegi ta lõkke üles. Kui leegid piisavalt kõrgeks kasvasid puistas ta ühest väikeset paunast midagi tulle.

Leegid muutusid hetkeks roheliseks ning muutuid siis peaaegu nähtamatuks. Alles jäi vaid vaevumärgatav virvendus. Lõkkesse tekkis väikene kujutis. Alguses imetilluke kasvas see kiiresti meetri kõrguseks kikkis kõrvadega koletiseks. Koletisel olid hele-helesinised silmad ning kuldsed juuksed, mis näisid kinni püüdvat iga päikesekiire, mis neile langes.

"Mis värk on, Deo?" küsis olend sügava bassihäälega.

"Juhata mind kodu poole."

"Kindel? Ainult kaks tükki jääb peale seda alles. Mina võiks sulle anda mõne ilusa kõrvi või raudja või misiganes. Või siis mõne ilusa mõõga või oda või vibu või misiganes. Või..."

"Ma olen otsustanud, deemon Pelz, tee mida ma ütlesin," ütles Deo sellise inimese häälega, kes on harjunud käsutama.

Koletis pilgutas segamisest häirituna oma siniseid silmi ning kehitas pahaselt õlgu.

"Kuidas aga ise soovid. Järgne minule."

Deemon tõusis umbes poolteise meetri kõrgusele õhku ja moodustas enda ümber helendava mulli. Kui Deo püsti tõusis hakkas koletis mööda loomarada päikseloojangu poole liikuma.