Noorkirjaniku debüütromaan
Mitmevärviline prožektor pillub lugematul hulgal laserkiiri keset kunstsuitsuga täitunud kahetasandilist saali. Tundub, et täna õhtul mängib muusika eriti kõvasti, sest modernne kunstiteos, mis laua kohal ripub, on tugevast helist värisema hakanud. Keset stiilset ööklubi tantsivad mõnikümmend suhteliselt sarnast tüdrukut. Kokteiliklaasi tõstes ning seda maitstes mõtleb Kian endamisi, kas viimane ikka on õigesti segatud.
Tema kõrvallauas istuvad kaks neidu, kes käte abil üksteisele midagi seletada üritavad, kuid peale vaadates räägivad nad teineteisest mööda. Neid kahte ei ole ta siin varem näinud. Kuna üks tüdrukutest kannab eelmisest hooajast pärit seemisnahkseid Donna Karan New York´i trendisaapaid ning tema juuksed on inetult ja kohati ebaühtlaselt värvitud, ei suvatse noormees oma ligitõmbava pilguga pikemalt enam istujaid tüüdata.
Kell on juba pisut üle südaöö ja tasapisi hakkab rahvast juurde tulema. Äkki puudutab keegi Kiani õlga ning tema kõrval seisvale tühjale pukktoolile oma pikaküünelise käega viibates küsib õrn naishääl: „On see vaba?“ Ümber pöörates näeb Kian enda ees seismas imekaunist nukunäoga noort tüdrukut. Uuriva pilguga vaatab ta veel mõni sekund neiule otsa ja vastab: „Jah, muidugi.“ Tüdruk asetab oma helerohelise kokteili Kiani klaasi kõrvale ja võtab istet. „Miks kõik ööklubitüdrukud nii isikupäratud on?“ mõtleb Kian. Silmanurgast näeb poiss, kuidas neiu tähelepanelikult teda jälgib. Ta võtab veel ühe lonksu oma lemmikkokteili ning ütleb: „Jälle segasid valesti. See on juba mitmes kord. Peab neile järgmisel korral kokteiliraamatu kinkima.“ „Minu oma on hea,“ kaitseb tüdruk baarmeni. Kian vaatab tüdrukule esimest korda sügavalt silma: „Ju sina suutsid segajat rohkem köita.“
Kian valab oma järelejäänud kokteili laual olevasse tuhatoosi, nii et oliiv pritsib seda pisut läbipaistvale lauale ja sidrunilõik kukub haput mahla piserdades klaasi küljest. „Mina tänaseks lahkun,“ ütleb ta kulmu kortsutades ja tõuseb püsti. „Palun oota, ma tulen ka!“ tõuseb Kianile üllatuseks ka tüdruk. „Minugipoolest,“ vastab Kian, keda tüdruku otsus pisut üllatab. Trepil tulevad neile vastu kaks täidlase kehaehitusega äärmiselt inetu välimusega meest, kes Kiani kaaslase jalgu vaatavad ja omavahel ebaintelligentseid kommentaare vahetavad. „Tapke ennast ära, proletaarlased!“ karjub Kian neile järgi, kuid vali muusika ja meeste omavaheline jutt summutavad poisi hääle. Vaevalt uksest välja jõudes haarab tüdruk õrnalt Kiani käe. Poiss vaatab talle uuesti sügavalt silma ja võtab tal ümbert kinni. Mõne hetke pärast reedab ööklubi välisseina nurga küljes liikumise peale süttinud halogeenvalgusti kirglikult teineteist suudleva paari.
Läikivale, õhukesele puldile vajutades avab Kian viis minutit hiljem oma punase sportauto ukse ning aitab viisakalt neiu kõrvalistmele istuma. „Öösel paistab kõik palju kaunim,“ ütleb Kian vaikselt mööda tuledes linna sõites. „Võib-olla ei ole päeval sul seda kõike lihtsalt aega vaadata?“ avaldab tüdruk tagasihoidlikult enda arvamust. „Ära muretse, kallis, ilu ei pea minu silmad otsima — need leiavad selle iseenesest üles.“
Veidi aega sõidavad nad mööda pikka kesklinna tänavat, kust Kian peagi esimese lukshotelli ette pöörab. Auto peaaegu ukse ette parkides avab ta naeratades neiule ukse. „Tervist, meile palun üks kõige parem tuba!“ hüüab Kian hotelli fuajees oma kõlaval häälel. „Tere õhtust!“ tervitatakse paari viisakalt vastu. „Meil on täna sviit vaba, soovite?“ „Ideaalne!“ naeratab Kian veel kord ning ulatab administraatorile oma pangakaardi. Tüdruk hoiab Kiani ümbert kõvasti kinni ning lööb veidi erutatuna endalegi märkamata õrnalt oma tikkkontsaga vastu siledaks lihvitud graniitpõrandat. Täpselt nende taga olevast peegelseinast paistab, et ta miniseelik on madalas autos istumisest pisut kortsunud. Vaikselt on kuulda, kuidas kaardiautomaat aeglaselt tšekki prindib. Mõne hetke pärast palub portjee veel Kiani allkirja ning ulatab seejärel paarile sviidi võtme. Trepist üles kõndides surub tüdruk ennast Kiani vastu ja tõmbab õrnalt oma käed läbi ta süsimustade juuste. Sviidi ukse taha jõudes ei vaevu paar isegi toa tuld põlema panna. Teinetest suudeldes viskuvad nad kohe voodisse, unustades isegi „Mitte segada“ sildi ukselingile asetada. „Ma olen maailma kõige õnnelikum tüdruk,“ valdab selle imekauni neiu pead vaid üksainus mõte.
Heleda päevavalguse peale, mis justkui vägisi aknast sisse tungib, et magaja und katkestada, ärkab tüdruk hommikul sealsamas laias voodis. Ehmatusega avastab neiu, et ta lamab seal üksinda. Tüdruku süda hakkab järjest kiiremini lööma ja ta unised silmad muutuvad vesiseks. Mõne hetke pärast kukub esimene pisar lumivalgele siidlinale, kuid seda on vaevalt seal märgata.
Paari tunni pärast koputab keegi juba mitmendat korda uksele. Saamata nõusolekut sisenemiseks, avab toateener siiski ukse. Pisut hiljem kostub sealtsamast vali karjatus ja maha kukkunud lauanõude klirin. Mõne aja pärast leitakse sviidi voodist noore tüdruku elutu keha. Ta mõlema käe veenid on sügavalt läbi lõigatud. Valgele voodilinale on voolanud mitu liitrit verd. Tähelepanelikumalt uurides paistab selle seest ka purustatud žilett, millelt on kaks tera välja võetud ning mis mõlemad ulbivad sealsamas tumepunase inimvere sees.
