Ole II

Elin kohendas prille ja keeras lehte. Ta luges veel paar lehekülge, märkas siis paljaid põlvi ja sikutas kašmiirseeliku tagasi üle põlvede. Vahel harva kergitas ta pilgu raamatult, et uurida kella pirukaputka kohal. Raudteejaamas oli soe ja nii vara veel vähe inimesi.

Sel teisipäeval luges Elin Hendrixi elulugu juba neljandat korda. Voodoo Child of the Aquarian Age. Iga lehekülg pakkus jälle äratundmisrõõmu ja kiskus ikka kaasa. Muusika. Joovastus. Kirg. Vabadus.

Äkki krabises raadio ja laskis kuuldavale just nimelt Jimi kitarrihelid. Elin armastas Jimi Hendrixit. Raamat vajus sülle. Rongini oli veel 20 minutit. Elin sõitis Stockholmist internaadist koju. Jõulude ajal oli ta alati maal, ema-isa juures.

Kui Ole lükkas ukse lahti, tundis ta kohe rasva ja liha lõhna. Soe lihapirukas surus teised mõtted kõrvale. See oli hea.

Inger oli Ole vastu olnud ebaõiglane. Ole vihkas üksindust, ta vajas Ingerit, kuid Inger jättis ta päevapealt maha, vaid selleks, et mingi ‘neegrist’ mootorratturiga Mariestad’i pidutsema sõita. Ole arvas, et ta vihkab nüüd igavesti Ingerit.

Igal juhul oli Ole pettunud. Ja kasvavalt ükskõikne.

Elin tõstis pilgu. Ilus poiss ostis pirukaid. Ta meenutas Hendrixit. Elini süda tagus kõvasti. Poisi tumedad laines juuksed ja liibuvad teksad ärritasid teda.

Ole tundis tungivat pilku oma kuklas, kuid ootas ja pööras siis aeglaselt ootesaali poole. Kolmandas pingis istus nääpsuke tüdruk. Elin ei suutnud pilku ära pöörata. Jimi pruunid silmad vallutasid ta. “Ilma prillideta pole viga,” mõtles Ole. Ta vaatas ringi, ootesaal oli tühi. Ta astus ruttu tüdruku juurde ja tiris ta kaasa.

Elin ei suutnud, ei jõudnud mõelda millelegi. Juba lebas ta meestetualetis pruunidel kahhelkividel. Lamp vilkus laes, täpselt nagu Jimi kontserdil, teadis ta. Olel oli tegelikult ükskõik, aga tundus, et tüdruk oli vaimustuses. Viie minuti pärast Ole väljus ja sõitis trammiga koju. Pirukad jäid vist kraanikausi veerele. Ole ei saanudki aru, miks tüdruk teda Jimiks kutsus.

Elin ei teadnud, kui kaua ta lebas. Lõpuks ajas ta ennast püsti, otsis seina äärest mõranenud prillid ja leidis ka ukse. Siis sealtsamast kõrvaluksest sisse, peegli ette. Ta kohendas naistetualetis juukseid ja kinnitas rebenenud kašmiirseeliku haaknõelaga. Sundsvalli, koju, sõitis ta lõunase bussiga. Keegi ei aimanud vist midagi.

Järgmisel neljapäeval sai Elin kätte tugevamad prillid. Ta nägi ju ikkagi valesti.

* * *

Stockholmis elas Ole koos Nilsiga. Neil oli kahetoaline korter Hedebyvägenil. Maja oli hall, vanemat sorti, paljude korteritega. Nende katuseakendega elamine oli viimasel, neljandal korrusel. Nad hoidsid aknaid tihti lahti, aasta läbi, ja linnamelu tulvas sisse.

Olele meeldis trammiga sõita. Ta läks Holbergsgatanil maha ja astus Konsumisse. Õigus, oli tema kord külmkappi täita. Sinikollases kotis praevorstid, Carlsbergi 6-pack ja muu kraam, astus ta kodu poole. Mõtted Ingerist olid ähmaselt tagaplaanil.

Nils tuli Olele esikusse vastu. Särava näoga tiris ta Ole tuppa pisikest kuuske vaatama. Nils oli põhjapoolt, maakonnast. See aasta pidi ta jõulude ajal linnas olema ja proovis ise pühadehõngu tekitada. Ole silmas rohelisi laternaid karbis ootamas.

Ole läks oma tuppa. Ta rebis seinalt Ingeri pildid ja korjas vanasse tolmuimejakasti Ingeri raamatud, halli pulloveri, šampooni. Kapipõhjast leidis ta ka Ingeri nahksaapad.

Nils seisis avatud külmkapi ees. Ta võttis sealt majoneesi. Siis hakkis ta sibulaid. Ole kuulis oma tuppagi jõuludžässi: trillerdavat saksofoni ja mahlakaid meeshääli. Nils pani alati heli põhja. Nils armastas jõule ja oma peret.

Ole ei jõudnud ‘suveniire’ täis kasti üksi tõsta ja kutsus Nilsi appi. Väljas langes juba lund. Pehmed helbed tegid asfaldi valgeks ja Ole enesetunne paranes. Nils lükkas kana ahju, nüüd oli ta valmis. Ole pani esikus mütsi pähe. Nils viibis siiski veel hetke. “Ma helistan korra, Elin sõitis täna juba koju,” ütles ta hellalt. Ta tõesti armastas oma õde.