Kuigi lõputust harjutamisest on laulud ja tantsud une pealtki selged, võib laupäeval ja pühapäeval Kalevi staadionil ja Lauluväljakul näha rõõmsaid ja ainsagi tüdimuse märgita entusiastlikke noori.

Viimastel Laulupidude-aastatel on korduvalt tõstatatud küsimus, kas Üldlaulupeo ja -tantsupeo kõrval peab ikka jätkama ka noortele eraldi samasisuliste ürituste korraldamist. Ühelt poolt vaadatuna on sellise küsimuse esitajatel justkui õigus — on ju nii noorte kui ka suur laulu- ja tantsupidu üksteisele järgnevatel aastatel, seega justkui topelt. Selge on ka see, et sellel rahvapeol pole enam päris täpselt sama tähendus, kui kümme-viisteist aastat tagasi ning publikuhuvi ja -aktiivsuski seetõttu veidi madalam.

Samuti võib küsida, kas niigi piiratud eelarve juures poleks mitte mõttekam kahe eraldiseisva peo asemel üks ja uhkem korraldada. Teisalt on tore, et ka koolinoortel on päris oma, nooruslik ja suurest tantsu- ja laulupeost pisut erineva meeleoluga üritus ning seda võib vaadelda ka kui järgneva Laulu- ja Tantsupeo peaproovi.

Juba poolest talvest hakati rääkima, et tänavusel Laulupeol on uue nähtusena spetsiaalne Andrew Lloyd Webberi laulude blokk ning esmaesitusele tuleb just selleks puhuks kirjutatud teos. On avaldatud ka muret, et selline välismaise (kommerts)muusika sissetoomine rikub meie sajandipikkust laulupidude traditsiooni ja ei sobi mingil juhul sellisele üritusele.

Traditsioonide austajate mure on mõistetav — kui igal peo-aastal hakata uusi välismaiseid teoseid esitama, võib tõesti lõpuks juhtuda, et “Kungla rahva” ja “Tuljaku” asemel kuuleme mõnekümne aasta pärast ühendkooride esituses Bondi-laulude paremikku.

Teisalt aga ei saa ka Laulupidu, kuigi traditsiooniline ja rahvuslik üritus, olla jäik ja ajas muutumatu. Iga traditsioon peab ajaga paindlikult kaasas käima, vastasel juhul ta lihtsalt hääbub. Ajaga kohanemise all ei pea ma silmas, et järgmisel Üldlaulupeol peaks “Põhjamaad” esitama inglise keeles ja Tantsupeo kava peaks koosnema hip-hop tatnsudest — mõeldud on seda, et ühtegi traditsiooni ei peaks väevõimuga muutumatuna hoidma. On selge, et aastal 2002 ei saa olla laulupidu täpselt samasugune ja sama tähendusega kui 19. sajandi lõpukümnendil.

Olgu inimeste arvamused selle kohta, kas eraldi noorte pidu on vaja ning kas välismaise helilooja teoseid on tingimata tarvis esitada, millised tahes, selge on see, et üks ääretult tore traditsioon on selline ettevõtmine küll. Vaatajal-kuulajalgi on hea kommertslike suvetuuride vahel midagi pisut teistsugust kogeda, kuid kahtlemata saavad suurima naudingu esinejate hulgas olijad.

Kuigi sadu tantsijaid ja tuhandeid lauljaid korraga laulmas-tantsimas näha on võimas, pole vaatamisest saadav kogemus võrreldav ise laulukaare all seismisega või Kalevi staadionil jalakeerutamisega. Tunne, et oled osaline millegi suure ja ilusa loomisel on haarav isegi neile koorilauljatele, kes kungla rahvast ja murueide tütrekestest suurt lugu ei pea.