Te ei tea minust midagi. Teil pole õrna aimugi, mis nime mu vanemad mulle panid, kui vana ma olen ning mis suuruses jalavarjud mu kodu esikusse barrikaadi moodustanud on. Loodan, et see meile saatuslikuks ei saa, sest tegelikult ei tunne ju mina sind ka.

Samamoodi ei tunne ma enam ära oma klassikaaslaseid koolist, kellega veel koolis käies räägitud sai, et jääme sõpradeks elu lõpuni. Loomulikult, ma mäletan nende nimesid ja aeg-ajalt meenuvad nendega seoses mingisugused vahvad seigad, kuid see on ka kõik. Vahel avastan end mõne oma vana klassikaaslase Facebooki profiilil ’passimas’ ja mõtlen: kes see inimene on? 12 aastat istusin temaga lähestikku, vahtisin tõtt ja.. täiesti null. Siinkohal olgu mainitud, et minu koolitee ei lõppenud sugugi ammu ja pole ma nii vana känd midagi!

Ja samamoodi ei tunne ma ka oma esimest armastust. Seda sama imelist noormeest, kellele võisin toona käsi südamel igavest armastust vanduda. Ma ei tunne teda, kuigi mäletan veel eredalt hüsteerilisi tülitsemisi ning pidevat piinamõtet, et kui ta mu elust kaoks, sureksin lihtsalt ära. Päris tõsiselt, 16-aastane mina oli hardcore romantik ja mõtles siiralt, et too noormees ongi “see õige”. Vahel istusin lumehanges ja ootasin, et ta mulle helistaks. Vahel helistasin talle vahetpidamata, et ta lõpuks vastaks. Vahel olin teiste tüdrukute peale nii armukade, et mu peanupul võis suurest vihast Nukitsamehe sarvekesi kasvamas näha. Vahel olin nii crazy in love — teate küll, nagu Beyoncé laulab — et ennast peeglist vaadates hakkas lihtsalt halb.

Siis kui ma tasakesi taipama hakkasin, et see suhe ei pruugigi kestma jääda, andsin ma endast kõik. Tegin neid ülal välja toodud asju 100kordse hullusega ja nutsin ohjeldamatult. Nagu arvata võib, rikkusin sellega kõik ära.

Või kas ikka rikkusin? Veidi aega on sellest kõigest ikka möödas ja pean tõdema, et kui vanemad ja targevad ütlevad, et “läheb üle”, siis päriselt läheb ka! Täna mõtlen, kui naeruväärne võis mu hala tunduda ja miks seda kõike küll vaja oli?!

Sellega ei taha ma muidugi purustada teie lootust, armsad lugejad. Olen oma silmaga näinud, kuidas sünnib ilus side kahe koolikaaslase vahe ja jääb kestma mitmeks-mitmeks aastaks. Võib ju loota, et elu lõpuni! Kui on nii mõeldud, siis nii ka läheb, eks.