PRINTSESSI PÄEVIKUD: kas partneriga on mõtet tülitseda?

Mina olen Mia. Kui rääkida suhetest vanemate, sõbrannade ja noormeestega, siis ei erine ma teistest kuigivõrd. Kirjutan Noorte hääles neil teemadel, et kõik, kes ennast minu kirjeldatud olukordades leiavad, enda omadele kergemini lahendust võiks leida või lihtsalt äratundmisrõõmu tunneksid. Õnnevalemeid ma peast ei tea, õhulosse kellelegi ei ehita, lollidele tarkusehamba proteese ei paku. Räägin lihtsalt avameelselt oma elust, mida ma läbi mõõduka huumoriprisma vaadata üritan.

Kui ma mõtlen oma haridusteele, suhetele vanemate ja sõpradega, siis ma tunnen, et minu elus toimunu on kõike muud, kui traditsiooniline. Olenemata inimestest, sündmuste järjekorrast ja kasvukeskkonnast, on selles esinenud siiski korduvad mustrid, mis puudutavad ka teiste inimeste elusid. 

Kui mina ja Karl tutvusime, siis vähemalt minu jaoks, ei olnud see armastus esimesest silmapilgust. Samas oli ta huvitav noormees ja temapoolne minu "vallutamine" oli võluv ja selline tähelepanu ilmselt paljudele tüdrukutele meeltmööda.

Kui ma ajale, mil ma Karliga kohtusin, tagasi vaatan, siis esimestel nädalatel tegi ta traditsioonilisi asju: tõi lilli, viis mind kinno ja restoranidesse, helistas ja uuris, kuidas mul koolis läheb. Kuid ilusale algusele järgnesid iseloomude kokkupõrkest tingitud katsumused, mis hoolimata suhte pikkusest, mis lõpuks mitmeaastaseks kujunes, oli kurnav, väsitav ja kohati lõputu ning lahendamatutena tunduv kadalippude rada.

Iga noor inimene, kes alustab oma esimest tõsisemat suhet, kui mingi küpsuaste juba isiklikus plaanis saavutatud, juurdleb selle üle, milline peaks suhe olema, kas sellel on tulevikku ja tihti joondub oma otsustes liialt lähedaste arvamusest ja elutarkusest ning teiste kogemustest.

Üks-ühele sarnaseid suhteid aga ei ole. Iga inimene ja tema suhe on unikaalsed! Selle endale kinnitamine, vastutuse võtmine kõigi probleemide eest ja teadmine, et vaid mina ja Karl oleme selles suhtes, kinkis mulle armastuse, mis läks ajaga ainult paremaks.

Üsna pea pärast meie kohtumist hakkasime Karliga tülitsema pealt näha üsna tühiste asjade pärast. Kokkupõrked seevastu olid tugevad. Asja tegi veel keerulisemaks see, et peale lühikest tutvust sõitsin ma terveks suveks välismaale. Tagasivaadates saan aru, et meie suhe algas meie esimesel kohtumisel. Seega tundus talle ilmselt üsna keeruline oodata terve suvi tüdrukut, keda ta ei hästi tundnud ja püsida edasi suhtes, mis esmapilgul just lootustandev ei paistnud. Minul omakorda oli keeruline uskuda, et see, mis meil oli, jääb püsima, kui emotsionaalne side alles nõrk oli ja kahtlused hinge närisid. Sel suvel Karl pettis mind, samas võtan vastutuse, et ma ise aitasin sellele kaasa. On väga raske hoida suhet ja suhelda inimesega, keda sa veel hästi ei tunne, ise samal ajal teisel pool maailma olles.

Ma ei oleks kunagi arvanud, et ma üldse petmist andestan, veel enam seda siis, kui ma suhte potentsiaalis kindel ei ole.

Kui ma suvelõpus tagasi Eestisse jõudsin jätkasime oma suhtega, mis peale kasvava kiindumise kujutas endast projekti, mille kallal kaks kangekaelset inimest vaeva nägid.

Ja nüüd lõpuks asja kallale. Inimesed tülitsevad erinevalt. Karl ja mina tülitsesime tol ajal nii, et tema karjus mu peale ja ütles mulle inetusi, mina aga rääkisin iga tüli vältel lahkuminekust. Ma ei tundnud, et ma olen piisavalt tugev ja et selline jagelemine ennast kuidagi õigustaks. See oli väsitav. Karlil oli probleeme enesekontrolliga ja sõimusõnad lipsasid talt huultelt ja neid enam kinni ei saanud.

Pärast mitmeid lahkuminekuid ja arutelusid, mida ja kuidas parandada, muutus asi paremaks. Lahkuminekujutt ongi alati minu nõrgaks kohaks olnud, sest ma ei ole konfliktisituatsioonides kuigi osav, kuid Karl mulle mingi aja pärast enam halvasti ei öelnud. See oli faas, mille me õnneks edukalt läbisime, mitte sügavale juurdunud loomuomadus.

Senistele probleemidele järgnesid uued, kuid ka need leidsid lahenduse. Mina ei olnud nõus, et riiu korral on kõige mõistlikum süüdlase otsimine, kuid tema jaoks oli see alati põhiküsimus. Kuidagi me jõudsimegi arusaamiseni, et probleeme tuleb lahendada nii, et me jõuaks kokkuleppeni, kuidas teha teinekord sedaviisi, et mõlemal parem oleks. 

Oma probleemidele me täiesti universaalseid lahendusi alati ei leidnud, kuid meie suhe läks ajaga aina paremaks. Konfliktisituatsioonide lahendamine aitas meil teineteist paremini tundma õppida. Kunagi ütles üks mu sõber, et takistustest läbi murdmine ei ole alati kõige õigem tee. Aga nendega hakkama saamine võib avada teed, mida mööda vähesed on käinud.

Minu jaoks nii ongi. Ma ei arva, et suhe, kus iga hetk on varinguoht ja tunne, et pomm võib plahvatada, on alati kõige tervislikum, aga kui kahel inimesel tekib mingisugune meie-tunne ja probleemid, mis suhtes on, võetakse enda omaks, kannatlikkust ja tundeid jätkub, siis võib see asi väga vaeva väärt olla. 

Me olime Karliga tihti lahus ja tihti suhtes ning ma ei ole kindel, kas meievaheline kunagi lõplikult ammendub, kuid olenemata sellest, et minu jaoks on tähtis, et suhtel oleks mingi õnnelik ja traditsiooniline eesmärk, siis ka juhul, kui temast ei saa inimest, kellega ma oma elu koos veedan, on kogu meie ühine aeg olnud mulle väärtuslik kogemus ja päeva lõpuks, usun, et see ongi kõige tähtsam.

Ma ei soovita kellelgi "mitte alla anda", "võidelda", "loobuda", aga tülitsemist võib vaadelda kui viisi, mis lõpuks annab mingigi vastuse - kas suhtel partneriga on mõte või mitte. Inimest tundma aitab see õppida igaljuhul.