Tehisintellekt? Aga hiina keelt ei oska

1950. aastal ilmutas Alan Turing oma töö “Computing Machinery and Intelligence”, kus ta kirjeldas midagi, mida hakati nimetama Turingi testiks. Selle eesmärk oli välja selgitada, kas masin saab olla sama intelligentne kui inimene, samaväärne inimvaimuga.

Nii-öelda lihtne meetod oleks välja selgitada, mis on inimvaimu tunnused ning seejärel uurida, kas masinatel/arvutitel esineb neid. Kuid reaalsuses on filosoofid, psühholoogid ning loodusteadlased juba aastasadu püüdnud inimvaimu olemust tabada ning keegi pole veel jõudnud rahuldava ja üheselt vastuvõetava tulemuseni.

Seetõttu koostas Turing hüpoteesi: masin on niisama intelligentne kui inimene, juhul kui küsitleja, kes suhtleb ainult küsimuste-vastuste kaudu nii masina kui inimesega, ei suuda kindlaks teha, kas temaga suhtleb arvuti või inimene.

John Searle koostas selle idee kritiseerimiseks Hiina toa argumendi. Ta kirjeldas järgmist olukorda: Oletame, et olete suletud akendeta tuppa ja välismaailmast heliliselt isoleeritud. Teie jalge ees on suur korv plastmassist hiina tähtedega. Teil endal pole küll aimugi, et need on hiina tähed, kuna te ei oska põrmugi hiina keelt. Teie meelest võivad need plastmassasjakesed väga hästi olla lihtsalt abstraktset laadi kaunistused või laste mänguasjad.

Iga natukese aja tagant ulatatakse teile läbi seinas oleva pilu rida hiina tähti. Kuigi te ei mõista neist tähtedest midagi, on teil olemas käsiraamat, mis ütleb, et kui läbi pilu tuleb järjekordne rida plastmassasjakesi, tuleb teil vastu anda teatud kindel rida plastmassasjakesi oma korvist. See tähendab, et on olemas täiuslik sõnastik, mis iga võimaliku pilust tuleva sümbolite rea jaoks näeb ette sellele vastava omapoolse sümbolite rea.

Ajapikku võite muutuda selles mängus väga osavaks, käsiraamat võib isegi pähe jääda, nii et iga kombinatsiooni peale ulatate pilusse silmapilkselt ettenähtud kombinatsiooni.

Seina taga on rühm hiina teadlasi. Sümboliteread, mida teadlased pilust sisse pistavad, on tegelikult küsimused hiina keeles; ja käsiraamatu põhjal vastu antavad sümbolid on vastused neile küsimustele. Hiina teadlastel võib niisiis kergesti tekkida mulje, et toas olija oskab hiina keelt. Kuid kahtlemata see ei vasta tõele. Tegemist on lihtsalt väga eduka hiina keele oskaja simuleerijaga.

Seda situatsioonikirjeldust võib veidi modifitseerida. Olgu toas kaks vastajat: üks kirjeldatud ignorant, teine tavaline hiina keele oskaja. Väljaspool tuba oleva hiina teadlase kohta võib siis öelda, et ta ei suuda pilust tulevate vastuste põhjal kindlaks teha, kumb on tõeline hiina keele oskaja, kumb ebaehtne.

Turingi testi loogika kohaselt peaks nüüd väitma, et nad mõlemad oskavad hiina keelt. Nad on suutlikkuselt samaväärsed. Kusjuures imiteerija on sellises olukorras sarnane arvutiga. Tal on suur sõnastik (programm), mille abiga ta leiab igale hinnakeelsele sisendile sobiva hiinakeelse väljundi. See tähendab, et ta on võimeline opereerima sümbolitega, mille tähendust (semantikat) ta ei mõista, samamoodi nagu arvuti. Arvuti on võimeline kokku liitma kaks arvu kui talle need koos plussmärgiga esitatakse (2 + 2), kuid ta mõistab ainult selle süntaksit, mitte semantikat.

Seega väidab Searle kindlalt, et inimvaim pole arvutiprogramm. Ega vastupidi Siiski ei välista ta vaimu esinemist masinatel täielikult. Lihtsalt praegused arvutid pole selleks võimelised, ei saa aga välistada, et kunagi ka tähendust mõistvad arvutid luuakse. Ning sellisel juhul muutuks piir inimese ja masina vahel juba üsna häguseks.