V — rahvakangelane, sadist ja mõrvar

Režissöörvennad Watchowskid vaatasid, et viimasel ajal on maailmas asjad ikka õige käest ära. Kuhu me küll niimoodi jõuame? Aga äkki peaks sel teemal filmi tegema. Selle asemel, et ise midagi pusima hakata, meenus neile aga, et kunagi ilmus tore koomilks “V nagu veritasu”, kus Guy Fawkesi maski kandev salapärane V tuleviku totalitaarsel Inglismaal oma kättemaksu rida ajas.

Nii valisidki Watchowskid peaossa kaks väga tugevat näitlejat — Natalie Portmani (filmis kehastab ta Eveyt) ja Hugo Weavingu (peakangelane V) ning aluseks kunagise koomiksiseeria. Sekka segasid nad rahuga posu vihjeid praegusele maailmapoliiitikale ning rahvamasside arutule terrorismihirmule, mille käes vaeveldes tervitatakse avasüli igaüht, kes neid sellest päästa lubab. Tulemus pretendeerib aga aasta parima põnevusfilmi tiitlile, olles ühtlasi hea nii tervikuna kui ka mitmes alapunktis.

Hugo Weaving tundub viimaks üle saavat oma kahe senise suurrolli, Agent Smithi (Matrixis) ja Elrondi (Sõrmuste Isandas) varjust. V osas särab ta kogu oma näitlemisvõimekuse täiuses. Roll iseenesest pole ju kergere killast, pidevalt maski taha varjudes on talt võetud igasugune lootus oma miimikaga mängida, kuid kehakeel ning eriti hääl on sedavõrd tähtsamad ja mõjuvamad.

Kuigi film algab suhtleiliselt rahulikult, vihjetega filmi taustsüsteemi võtmeisikule Guy Fawkesile, hakkab see peagi ka vinti juurde keerama. Kui kuskil keskel ilmub ekraanile Natalie Portman koolitüdruku kostüümi kandava prostituudina, kelle on endale seltsiks tellinud kõrge piiskop, tekib juba soov aplodeerida. Siiski on filmi tipphetkeks episood, kus paljastub V loomuse sadistlikum pool, mis ilmselt üsna tahtlikult ajab vaataja tunded väga segaseks.V pole mingi paipoiss nagu Superman ega tee üllaid tegusid inimkonna hüvanguks, tema ainsaks edasiviivaks jõuks on kättemaks. See teeb temast külmaverelise mõrvari ning kättemaksu esikohale seades jääb kõrvale ka armastus.

Kuna ma olen Watchowskite varasema loominguga kursis, suutsin ma paar oootamatut pööret detaile jälgides juba ette ära arvata, aga vendadega mitte tuttavale vaatajale jääb arvatavasti üllatuste ilu alles. Tegelaste koha pealt on hea leid homost saatejuht, kes peab siiski oma koju kutsuma noori tütarlapsi, sest ühiskond ootab talt seda.

Filmi finaal on muidugi suurejooneline ning ei koonerda seejures vere ega lõhkeainega. Peale lõputiitreid oli aga esimeseks mõtteks, et seda filmi vaataks küll hea meelega veel kord.