Vaene härra peaminister, Samba-Juhan
Olgem ausad, Parts on peaminister, nagu varasemadki, Kallas või Savisaar, Laar või Tarand. Hambad ristis püüab mees õigustada talle pandud usaldust ning käitub viisil, mis tema ja tema nõuandjate meelest on Eesti rahva jaoks parim. Ning kui see alati mitte kõige paremini välja ei tule, siis — so what? — me kõik eksime vahel.
Võtkem näiteks selle Lihula loo. Kui tagantjärgi targutada, siis polnud samba mahavõtmine õige tegu — see sammas poleks pidanud üldse sündimagi. Parts ja tema meeskond olid sunnitud kraana ja märulipolitsei Lihulasse saatma, sest välismaailma surve oli liiga tugev, et pisike Eesti sellele vastu seista suutnuks ja uhkustamine stiilis “teeme mis tahame ja kummardame keda tahame” läinuks meile liig kalliks maksma. Partsi süü seisneb aga selles, et ta ei suutnud (kuid kui paljud meist oleksid seda osanud?) ette prognoosida, milliseid tagajärgi Lihula sammas põhjustab. Hiljaks jäi härra Parts.
See, et sammast ööpimeduses maha asuti võtma, oli ettevaatusabinõu, mis paraku iseendale vastu mängis. Ning kraana punane värv ja kraanajuhi rahvus olid lihtsalt õnnetu juhus. Ning politsei tegi rahva vaigistamisel oma tööd. Ei olnud neile kindlasti kerge end lendavate kivide eest kaitsta, oma rahvuskaaslasi kumminuiadega peksta ja pipragaasiga pritsida. Pange ennast nende meeste olukorda. Kas oleksite teinud oma tööd ja täitnud käsku või hakanud vastu, kaotanud ameti ning hakanud oma perekonda töötu abirahast toitma?
Riigijuhtide elu ja tervis on rahvusliku julgeoleku küsimus. Ajalugu on näidanud, et (füüsiline) võimult kõrvaldamine toob kaasa paraja kaose ning ettenägematud tagajärjed. Sestap ka Partsi Lihula vabandusvisiidi ajal metsas varitsenud märulipolitsei üksus. Meenutagem, et samba kõrvaldamisel läks Lihulas parajaks mässuks. Kuid kui külamehed oleksid end vabandusvisiidi ajal üles kütnud, esiisade kombel kaikad haaranud ja Partsi lintšinud, mis saanuks siis? Kaos, mis muud. Ehkki selline olukord polnud kuigi tõenäoline, oli siseministeeriumi ülesanne ennetada kõik võimalikke ohuolukordi ja sestap mehed metsa ka saadeti.
Eelnev jutt võib tunduda peaministri ees pugemise ja tema tegevuse liigse õigustamisena, kuid pole seda mitte. Kui leiaksin, et minister on käitunud teisiti, kui seda Eesti rahva huvide eest seismine ette näeb, oleksin esimene, kes sule elik klaviatuuri (või Puuaiasõjas osalenud esivanemate eeskujul kaika) haaraks ja Partsu tümitama kukuks. Ent ma ei leia seda mitte. Rohkem analüüsi, teise mätta otsa ronimist ja sealt olukorra kaemist ning tolerantsi soovin teile, head rahvuskaaslased. Parts on mees, nagu iga teinegi. Ning kui ta ükskord oma töö valitsusjuhina lõpetab ja ajaloo annaalidesse kantakse Lindi-Edgari ja Dollari-Siimu kõrvale ka Samba-Juhani nimi ning võimule uus, oma vigadega mees saab, leiab Eesti rahvas suht tõenäoliselt, et polnud sel Partsul tegelikult häda kedagist.
