Nii omavadki need „mutandid“ kõikvõimalike ülejäänud inimkonna silmis üleloomulikke (ning ka ohtlike) võimeid millest saab alguse nende vastane vaen ning diskrimineerimine.

Aga ega ka kõik üliarenenud isegi mingid pailapsed pole, nende seas leidub kõikvõimalike tüüpe, kelledest mõnedele tundub näiteks, et hävitada tuleks hoopis tavalised inimesed.

Taolise kampaania juhtfiguuriks on metalliga manipuleerida suutev Magneto (Ian McKellen, tuntud „Sõrmuste Isanda” Gandalfina) ja tema vastaseleeri ehk inimestega koostööd pooldavate mutantide liidriks Charles Xavier (Patrick Stewart). Seeria kolmandas filmis on asi siis jõudnud sinnamaale, et valitsus on mutantide tarvis on leiutanud „ravimi”, mis aitab alla suruda nende muteerumist põhjustava geeni. Nii ongi nüüd igal ühel neist võimalus valida, kas jääda ühiskonna silmis põlatud vähemuse liikmeks või saada tavaliseks reakodanikuks.

Pildilise külje pealt paitas ekraanil nähtu silma, kuigi arvuti animatsiooni oli kasutatud ohtrasti, ei hakanud see ebameeldivalt häirima. Eriti võluvad olid muidugi uued tegelased, keda varasemates filmides nähtud polnud, näiteks sinise paksu karvkatte ja kihvadega Beast, kelle suurimaks kireks on hoopiski raamatud või Ingel, valgete, seljast välja kasvavate tiibadega noormees, kelle isa mutante jälestab.

X-meeste saaga on (vähemalt minu jaoks) ümber lükanud kahtluse, nagu oleks kõigi filmitriloogiate puhul parimaks palaks alati just esimene teos, sest antud juhul jättis hoopis kolmas osa kõige parema mulje. Ka näitasid „X-mehed” kindlasti, et koomiksi põhjal on võimalik vändata sisutihe film, milles lisaks vägevatele võitlusstseenidele ka dialoog ning süžee, mis punastama ei pane.

Sest lõpeks polegi ju filmi põhiideedes tegelikult midagi utoopilist, fašismi esineb ka tänapäeval, ainuke vahe on selles, et mustanahaliste või homode jaoks pole leiutatud mingit imelist „ravimit”, mis muudaks nad massi silmis vastuvõetavamaks.