"Tulin siia koos oma partneri Mariaga esimest korda 1998. aastal. Maria ja tema ema Eevi olid Saaremaal 1990ndatel varemgi käinud. Eevi põgenes Eestist koos oma vanematega 1944. aasta hilissügisel Gotlandile. Siitsamast Elda pangalt Atla külast nad läksidki. Me oleme ka ise sama sõidu läbi teinud nende põgenemistee jälgedes, aga muidugi väga uhkes tänapäevases paadis. Nende sõit kestis kolm päeva ja ilm oli väga karm," rääkis Mathieson Areenile.

"Ise olin hellitanud lootust kenast majakesest näiteks Toscanas. Tulime siia, telkisime, elasime rannas, ja mõne aasta pärast hakkasime ka ehitama. See oli väga emotsionaalne – Eevi võttis oma lapselapse, mu tütre käest kinni, jalutas mööda rannajoont ja näitas talle, et siit ma omal ajal läksingi. Siis saad järsku aru, et ajalugu ei ole vanad mustvalged pildid tankidest, Stalinist, Hitlerist – näed hoopis sellist vaatepilti vanaemast ja lapselapsest ning ajalugu tõmbub su silme all kokku."

"Nii ma siia sattusingi. Mulle meeldib naljatada, et mu elu parim viga on see, et mu tüdruksõber jäi rasedaks ja meil sündis esimene laps. Alates sellest oleme me kevadpühade ajal ja suviti tulnud Saaremaale, tegelenud oma maadega, mis asuvad siit Pilgusest kümme kilomeetrit edasi, ehitanud, teinud eri töid. Kuna meil endal on suur majapidamine, siis ma üldse ei pooldanud Pilguse mõisa ostmist, tegemist on niikuinii palju. Aga Maria tahtis nii. Nüüd pole midagi parata, ma olen mõisaomanik. See oli suur investeering ja siia tuleb edaspidigi palju raha sisse panna."