Kiri kiusajale: kord veel palud andeks sellelt, kes jättis oma elu ja suundus minema, igaveseks!
Oled ennast ka kunagi tundnud halvasti, väärtusetusetuna? Tere tulemast klubisse! Aga tead, mis on sinu ja nende inimeste vahe? See, et sinul kestab see 1 või 2 ööd, neil (kiusatutel) kestab see surmani, ja seda tänu sulle. Sulle ei meeldi, kui keegi ütleb sulle halvasti, sõimab või teeb lihtsalt rumalat nalja. Aseta end nüüd selle inimese kingadesse, kelle üle sa viimati nalja tegid. Ei ole enam nii naljakas? Miks küll?
Küll on naljakas, kui sulle ettejääja alustab millegagi, mida ta armastab, aga sa sisimas tead seda tunnet, et sul on vaja ta üle trumbata. Sa ei suuda ja seega tuleb ette midagi võtta, näiteks teha üle terve kooli sellest nalja või lasta liikvele sitt kuulujutt. Kas sul oleks see võim see jutt ümber lükata, kui teemaks tuleks lõikumine või enesetapp? Jäta oma sõbrad eemale ja mõtle ennast üksida sellese olukorda. Ei suudaks? Aga siis palun saa aru, et tema (kiusatav) ei ole ka selleks võimeline.
Ja kõik kes arvavad, et ma ajan mingit soga, tere tulemast Eesti põhikooli. Paljude noorte elu kulgebki nii, elades kuni ülikoolini sõprade toel ja kui see üks hetk ootamatult kaob, tunned ennast mõttetuna ja palud andeks sellelt iskult, kes jättis oma elu siin ja suundus minema, igaveseks. Siis saad aru, kuidas südametunnistus on katki ja alaväärsuskompleks võtab üle sinu keha ja mõtted. Leiad ennast jalutamast psühholoogi juurde, pisarad voolavad üle su põskede ja palud abi, aga mõtle enne järele, kas palud abi endale või tollele tüdrukule ja tema perekonnale, kes kord tundus igatepidi nii naljakas, kuid oli sisimas väga ambitsioonikas ja tore inimene, tunnista, et sa isegi vahepeal tollel ajal teadsid seda, kuid surusid selle tunde taas alla.
Käid seal ära ja saad aru kui väätusetu sa olid ja oled. Astud oma Lasnaka korterisse, astud rõdule ja hingad paar pahmakat külma õhku ja vaatad alla. Sa ei suuda seda teha ning astud tuppa tagasi. Istud põrandale ja mõtled kuidas tema suutis seda teha, kuidas sina olid tema nii kaugele ajanud, ajanud ta nii tumedasse nurka, et ta ei näinud enam väljapääsu, ja ta hüppas, pole vahelt kas toolilt või rõduservalt.
Sa võid hetkel vihane olla ja väita mulle vastupidist, sul on õigus oma arvamusele, samamoodi on minul. Rahune maha või mine peksa õues puud või majaseina ja mõtle uuesti üle, kas see on kõik seda väärt, jätta kellegi rikutud või puuduv elu oma südametunnistusele eluks ajaks on suur vastutus ma arvan siiski, kas pole?
