Pettunud noor: miks peaksin suhtlema mingite külakolka ossidega

Elan väikses kohas ja mulle lihtsalt ei mahu pähe, miks nii paljud vanemad tüübid on mingid sisutud ossid, kelle ainsaks tegevuseks on poe ees kõvasti muusikat kuulata, sülitada ja suitsetada.

Sellised tüübid tundusid mulle alati "suured pätid", kui olin ise väike ja käisin algklassides. Mida vanemaks sain, seda rohkem hakkasin märkama, et mu enda klassivendade hulgast hakkasid paar tüüpi nolkidega suhtlema. See oli nende jaoks nagu mingi staatuse sümbol. Samas oli see hetk, mil mind hakkasid sellised tüübid järjest enam segama.

Äkki on põhjus selles, et väikestes kohtades pole lihtsalt midagi teha? Öeldakse küll, et loe, vaata filme, tegele mingi spordiga, aga äkki tahaks kodukohas suhelda ka kellegagi. Osad tüübid on normaalsed, kellega läbi käin, aga neid on pigem paar tükki.

Suurem osa on ikka need ossid seal poe ees, kelle elu mõte on odav õlu ja kellegi garaažis oma vana rondi putitamine. Nad räägivad alati sellest, kuidas keegi kellelegi võlgu on, kuidas mingi tüüp sai ilge jamaga hakkama või kuidas kellelegi võiks peksa anda. Miks? Sest keegi on jobu või kellelegi läheb paremini kui neil. Miks peaksin aga suhtlema mingite külakola ossidega?

Mingil põhjusel lähevad sellised tüübid raskelt peale ka osadele tüdrukutele, kellele nendega jõlkuda meeldib. Nagu mingi üles putitatud ront ja koni suus on kõva tõmbejõuga magnet? Mulle lihtsalt ei mahu see pähe.