4.

Halastamatu kell on loetud minutite pärast seitse saamas. Väljas on veel pime, kui ilmselgelt välja puhkamata juht odavhotellist, pruuni paberkotti pistetud kaasa antav hommikusöök näpus, enese tööauto juurde sammub. Marutuul on oluliselt vaibunud ning öösel maha sadanud lörtsigi lausvihmaks muutunud mammutpiisad pea olematuks sulatanud. Kui varahommikune ärkaja süüte sisse keerab, näitab odomeetri keskel paiknev digitaalne termomeeter kolme Celsiuse kraadi.
„Tüüpiline Kesk-Euroopa talv,“ pomiseb unine mees ning käivitab raske masina.
Tükk aega manööverdades viimaks furgoonauto siiski ümber pöörata saanud, hakkab ta eile öösel tuldud teed mööda tagasi uhama. Sõitiski ta ju sellesse suurde linna tegelikult vaid ööbima. Hõbesinine politseikopter, millelt vahepeal, tõsi küll, võimsad prožektorid olid eemaldatud, tiirutab endiselt sealsamas mäejalamil, kus põgenejat viimati märgati. Ajutised kontrollpunktidki on endiselt alles, nendes siblib nüüd mitu korda rohkem korrakaitsjaid kui öösel, sest kontrollitavate autode hulk on märkimisväärselt suurenenud. Taas, sel korral linnast väljuval suunal, peetakse ka Eesti numbrimärkidega veoauto sauaga kinni, järgneb põhjalik saksakeelne ülekuulamine. Juhiluba, tehniline pass, kindlustuspoliis, terve pika reisi sõidumeeriku andmed koos kõikvõimalike kauba laadimise saatelehtede ning dokumentidega, mis peatatud veoautot ja selle reisi puudutavad, loetakse mitme usina Šveitsi mundrikandja poolt üksipulgi läbi. Hoolimata sellest, et neis ainuski pisidetail kahtlust ei ärata, palutakse juhil viimaks kabiinist väljuda ning kõik kolm furgooniust avada. Kui mees on esimese küljeukse lahti teinud, paistavad teiselt poolt vastu, sirgete ridadena maast laeni laotud kilepakendid. Need joonlauaga mõõdetavad virnad ei ärata mundrikandjates vähimatki kahtlust. Järgmisena avab juht furgooni tagaukse, kust paistavad, tõsi küll, oluliselt laiemad ning mitu korda paksemasse krõbisevasse kilesse pakitud ilmselt liigpäikese varjamiseks õmmeldud virnaks laotud sametkardinad, mis pressivad lausa tagaukse vahelt pakkidena välja. Ka see vaatepilt jätab korravalvurid külmaks. Kui viimaks neljakandilise kaubahoidla viimane vasakpoolne uks avatakse, vajub sealt kõrge rivi hoolikalt pakitud Itaalia päritolu kuldtikanditega kaunistatud saunalinu mundrikandjatele ootamatult otse peale.
„Scheiße,“ kostab ühe soliidse politseiniku suust, kes ehmatusest koguni võpatab.
Ka vastassuunda kontrollivad politseinikud märkavad intsidenti ning osa neistki astub lähemale. Kui politseinikud on furgoonist pudenenud kilepakid mitme mehega auto kõrvale asetanud, tõstab viimane intsident nende mõtteis taas vahepeal vaibunud kahtluse õhku. Seesama kõige enam ehmatanud korrakaitsja upitab end järelhaagisesse, kuhu ta tänu maha pudenenud kaubale nüüd isegi täispikkuses, kuid siiski vaid jalad koos seisma mahub. Rusikaotstega eespool olevaid pakikesi koputades, et need võimaliku peidiku korral sissepoole liiguksid, taob ta läbi absoluutselt kõik kokku pressitud kilekotid, milleni ta käsi ulatub. Neist kolm-neli praktiliselt vastu põrandat seisvat eksemplari, mis paiknevad täpselt esi- ja külgmise rea ristumiskohal nihkuvadki mõne sentimeetri sissepoole, kuid vaevalt jõuab politseinik seda märgata, kui kõrge rivi enne tema kummardumist uuesti sirgeks muutub. Tänu sisenurgale on mõlemad virnad suhteliselt halvasti vaadeldavad. Uuesti tonksab ta rusikanukiga just neidsamu kolme-nelja kahtlust äratavat pakikest, kuid enam need ei liigu, seisavad kindlalt ja tugevalt ühes teiste samasugustega kõrges rivis millimeetritki nihkumata. End viimaks püsti ajanud, jälgib mees kissis silmadega veel tükk aega just nimetatud alumist nurka, mida ta must vormikinganina ühtäkki tugevalt tabab. Sisimas on ta lootnud, et sinna nüüd inimpeasuurune auk tekib, kuid ta eksib. Isegi pärast sellist jõulist obadust seisab pulksirgelt maast laeni laotud ning sisenurga moodustav rätikuterivi nihkumatult ühtsena edasi. Kui ta vaid aimaks, millist valu see jalalöök nendele veritsevatele haavadele peopesades põhjustas, millega väsinud käed samal ajal teisel pool laadungirivi joonlaudsirgena hoidsid, et nii iga hinna eest sellesse kaevatud peidikut varjata. Kui ta vaid teaks, milliseid pingeid elasid samal ajal üle ühe noore mehe närvid ja kui kiiresti peksis sees süda, siis vaevalt ta neid õõvastavaid hetki kunagi oma nahal kogeda sooviks. Olgem ausad, üks heaoluriigi ment, kes päriselus on heal juhul korra käeraudu ning kaks korda pipragaasi kasutanud, ei tea veritsevatest haavadest ega tapvast valust tegelikult midagi.
Furgoonist maha hüpanud, laovad korravalvurid maha kukkunud kauba mitme mehega kiirkorras tagasi ning, veendunud, et pudenenud rivi ka liikudes ei kuku, sulgevad viimaks ka kõrge hoidla vasakpoolse küljeukse.
„Entschuldigen Sie bitte die Störung, aber das dient unser aller Sicherheit. Gute Heimreise, mein Herr!“ teatab seesama politseinik, keda tegelikkuses kusagil väga sügaval sisimas endiselt teatud kahtlus närib, et suur furgoon pelgalt naaberriigist peale laetud tekstiilikauba veel midagi sinna paberite järgi mitte kuuluvat sisaldab, aupaklikult kulpi visates ning lubab juhil rooli tagasi istuda. See viimane saksakeelne lühilause, tõsi küll, vaid ülivaikselt kuuldavalt, sest mitu kihti transporditavat träni ja lisaks veel furgoonisein suutsid korravalvuri sõnad praktiliselt olematuks summutada, jõuab siiski äratuntaval tasemel ka järelhaagise inimpeidikusse.
„See kobakas veoauto sõidabki Eestisse!“ pomiseb noormees mõttes iseendale sõnu, mida ta esmalt uskuda ei suuda.
Väikesesse Balti riiki, kust ta nelja ja poole aasta eest põgenes ning millest ta terve Šveitsis redutatud aja kestel kuni tänaseni vähimatki kuulda ei soovinud. Ainuüksi selle laulvalt kõlava keele kuulmine või mõne maailmameediasse jõudnud uudisloo nägemine pani teda kulmu kortsutama ja kibekiirelt kanalit vahetama. Liiga palju valusaid haavu, negatiivseid mälestusi ning läbi elatud katsumusi kiskus see Läänemere kaldal paiknevast Ida-Euroopa riigist kuulmine tema hinges lahti. Kuid nüüd, mil ta üle-euroopaliselt tagaotsitavaks on kuulutatud ja viibib lukustatult ning hoolikalt peidetult veoautofurgoonis, millest välja ronimine võrduks parimal juhul mõnekümneaastase ning halvimal koguni eluaegse vangistusega, mille lõppsihtkohaks on Eesti, tulevad talle kõik need aastate eest aset leidnud sündmused järk-järgult uuesti meelde.
„Hulljulge sularaharööv riigi keskpanga sularahakeskusest, mida ta ise tegelikult ei organiseerinudki, kuid ometigi riisus selle kurja plaani koore. See läbi mõeldud jälgede segamine ning välkkiire põgenemine. Nutikas raha peitmine,“ keerlevad noormehe külmetusest kumisevas peas kõik need pikaks ajaks unustatud eluseigad, mis tegelikult kinkisidki talle võimaluse iga noore mehe unistuste elu alustamiseks.
Elu aga koosneb lugematutest juhustest ja mida intensiivsemalt elada, seda rohkem seiku ka eluteele satub. Just üks imepisike valearvestus tema aastaid nauditud ideaalelule saatuslikuks saigi. Enese mõtetes just täpselt samasse kohta jõudnud, pühib ta käepealsega vihaselt põselt lõua alla valgunud verenire, katkestades samaaegselt nii mõttelennu kui ka punase eluvedeliku edasise kulgemise.
„Räpasel kaugemal ajal ning helgel lähiminevikul ei ole siinkohal enam mingit tähtsust, tuleb leppida olukorraga just sellisena, nagu see on nüüd ja praegu!“ on noormehe viimane mõte enne tukkuma jäämist. Sirge kiirtee ning raske veoauto stabiilne sõit muudavad tukastuse peagi sügavaks uneks.

5.

Tänu heas korras teedele ning väljas valitsevatele, tõsi küll, suhteliselt nappidele plusskraadidele, kulges Itaaliast Eestisse vurava veoauto edasine teekond ilma suuremate tõrgeteta. Osades piiripunktides tuli mõnda aega ka oodata, kuid need peatused olid lühiajalised ning ühegi riigi ametnikud enam furgooni sisu vastu huvi ei tundnud. Startinud Zürichist 28. novembri hommikul kell seitse, ületas vahepeal magamisest keeldunud ning sellega töö ja puhkeaja seadust rikkunud juht Eesti Vabariigi piiri järgmise päeva lõuna ajal. Ligi kakskümmend üheksa tundi kulus nende rohkem kui kahe tuhande kilomeetri maha uhamiseks, mis, paratamatult ka keskealise mehe näkku oma jälje jätsid. Soovinud ilmtingimata ühe soojaga lõppsihtkohta Tallinnasse jõuda, ei peatunud ta isegi sooja võileiva ostmiseks mõnes tee peale jäävas kiirtoidukohas, vaid otsustas esimese kohvi juua alles kell pool kaks pealinna ühe esimese bensiinijaama kõrvale ehitatud Laagri Hesburgeris.
Kinnises furgoonis istuv märksa noorem mees oli pika tee kestel mitu voodipesukomplekti avanud ning aluslinu ja tekikotte üksteise peale ladudes kehasoojust pidava aseme meisterdanud. Silmitsenud seal kükakil lamades väikese prao vahelt päevavalgust, ütles talle sisetunne, et viibib juba mitu head tundi Eestis. Sellele andis lõpliku kinnituse furgooniprao vahelt vilksamisi nähtud eestikeelne liiklusmärk.
KESKLINN – ilutseb trükitähtedega kirjutatud must kiri valgel taustal, kirja lõpus olev püstine nool informeerib liiklejaid, et südalinna sõita soovides tuleb otse edasi kulgeda. Vahetult pärast infoviita raske masin peatubki ning enam kui kolmkümmend tundi töötanud veoautomootor jääb viimaks seisma. Et sõiduautojuhte pika järelhaagisega veoauto manööverdamisega mitte häirida, pargib juht suure masina tee äärde. Haaranud kõrvalistmelt jope, kõnnib ta väsinud sammudega bensiinijaama kõrval paiknevasse söögikohta. Eeldanud, et sohvril selleks umbes paar minutit kulub, loeb kangeks tõmbunud jalgadega noormees mõttes sajani ning tegutseb seejärel otsustavalt.
„Tuleb väljuda küljelt, mis on suunaga teisele poole, kui minu priisõidu garanteerija parasjagu sammub,“ on järgmine välkkiire mõte noore mehe peas.
Loogika appi võtnud, võib ta eeldada, et juht jättis auto samale poole teed, kuhu ta minna otsustas, ehk paremale poole teeserva.
„Miks peaks ta soovima üle tiheda liiklusega Tallinn-Pärnu maantee joosta?“ küsib noormees iseendalt.
Taas üksnes sisetundele lootma jäänud, poebki ta ööpäeva eest uuristatud käiku mööda vasakpoolse furgooniukseni, mis kõigi eelduste kohaselt peaks väljunud juhist teisele poole jääma. Kui ta on ust ligi pool minutit üles- alla loksutanud, annab kitsuke lukukeel viimaks järele ning paiskab furgooniukse pärani. Ühes arvukate kilesse pakitud Itaalia päritolu tekstiilitoodetega kukub veoauto järelhaagise vasakule küljele ka verine noormees. Veel kiiremini kui need viis-kuus Šveitsi politseinikut laob ta üksinda kogu maha pudenenud kauba sirgelt furgooni tagasi. Kuigi ta pika sõidu jooksul paiste tõmbunud käed liiguvad mõne aastaid liinitööd praktiseerinud tehasetöölise omadest kiiremini, röövib see täpne protseduur üle viie minuti. Iseenesest poleks ju selles midagi imelikku, kui keegi teeservas sedasi toimetab, kuid tema verimudane välimus tõmbab kõigi kaasliiklejate tähelepanu, justkui mööduksid nad mõnest negatiivset vaatamisväärsusest.
Jala peal ootevalmis seisnud juustuburgeri mõne ampsuga alla kugistanud ning papptassi kuuma kohvi ainsa sõõmuga peale joonud, on autojuht selleks hetkeks juba söögikohast väljunud ja marsib pikkade sammudega vasakpoolse kabiiniukse suunas. Võimalikult kiiresti soovib ta kaugelt toodud kauba maha laadida ning veel kiiremini koju puhkama minna. Noormees kükitab ja märkab lähenevaid samme. On sekundite küsimus, millal tulija furgooni all liikumise tuvastab. Tagasi püsti tõusnud, jookseb ta järelhaagise rataste varju, peatudes mõnekümne sentimeetri kaugusel kohast, kus see pikk reis tegelikult algas. Nüüd peab ülitäpne olema ning just siis furgooni tahaotsa liikuma, kui juht masina esiosaga kohakuti jõuab.
Tulija sammud on nobedad, kuid kohmakad, just jalgade lohistamine annab väga selgelt aimu, mitu meetrit teda parasjagu kõrgest kabiinist lahutab. Asfalttee äärtesse jäävaid väiksemaid kruusakivisid pildudes astub veoautojuht kabiini kõrvale ning avab roolipoolse ukse. Ühtäkki peatuvad mehe väsinud silmad samal pool oleval masina külgmisel furgooniuksel. Selle alusplatel on kaks vaevu ära tuntavat jalajäljekontuuri, mida saavad tekitada vaid porised inimtallad. Kabiini asemel sammubki mees järelhaagise ukse juurde ning uurib jalajäljekujutisi lähemalt. Tegemist ei ole mõne odava spordijalatsi või paksu roomiktalla jälgedega. Pikk, ette ulatuv kontuur annab alust arvata, et nende jälgede autor on mõni peenemat marki kinganina.
„See oli see vastikult terane Šveitsi politseinik!“ lööb autojuhile äkki pähe. „Küllap ma neid varem suurest närvipingest, mis ootamatu koorma läbiotsimisega paratamatult kaasnes, lihtsalt ei taibanud märgata,“ otsustab ta mõlemad kingajäljed siiski varrukaga ära pühkida ning upitab end seejärel lahtise ukse tõttu vahepeal külmaks läinud kabiini. Jumal tänatud, oli pika distantsi läbinud mehe aju väsinud ning ta ei suutnud terasemalt mõelda. Šveitsis tekitatud porised jalajäljed oleksid kolmekümne tunniga ammuilma karedaks mullaks kuivanud, kuid need, mida ta äsja enese varrukasse pühkis, olid sedavõrd värsked, et kadusid hetkega.
Fakt on see, et jälgi enam pole ning nende määrava tähtsusega tõenditeks saada võinud märkide avastajagi on poole tunni pärast, kui ta kauba maaletoojafirma kesklattu jõuab, selle vähetähtsa seiga oma elust jäädavalt unustanud. Veokitäie kaupa üle andnud, kiirustab ta koju magama.
Isegi asjaolu, et muidu nõnda sirgelt laotud Itaaliast saabunud tekstiilikoormal kusagil keskkohas inimsuurune tühimik on ning seal omakorda mõned lahtised voodipesukomplektid, jätab Eesti mahalaadijad täiesti külmaks. Lõuna-Euroopast saabub ainsa nädala jooksul mitmeid mitu korda hullemaid koormaid, millel halvimal juhul tuleb koguni osa tränist otse prügimäele saata. See laadung on aastaid kauba vastuvõtjana töötanud laotöölise hinnangul keskmisest oluliselt paremas seisukorras. Viimase väitega tuleb tõepoolest igati nõustuda, sest tuli seal ju üle ühe ööpäeva veeta lihast ja luust inimesel.

6.

Nägu sihilikult varjates ning seljaga veel tükk aega kaugeneva auto poole seisnud, pöörab ta alles siis pea kesklinna poole, kui raskeveok on silmapiirilt lõplikult kadunud. Seejärel üle sõidutee jooksnud ning Tallinnast väljuva suuna teeperve mööda autoparkla veerelt sihilikult kaugenenud, põleb ta peas vaid üksainus soov: hankida enesele võimalikult kiiresti üks paks jope.
„Ka kopsikutäis puhast vett, millega saaks käed ja näo pesta, ei teeks paha,“ kasvavad unistades ka soovid.
Ainsatki senti sularaha omamata võib neid kõige lihtlabasemaid soove tõepoolest lausa unistuseks nimetada. Ta märkab ka teisel pool teed analoogset tanklat, mille kõrval kiirsöögikoha asemel väikene pood seisab, kus ilmselt kütuse eest maksta saab.
„Kindlasti on seal ka tualett,“ on tehtud järeldus suhteliselt loogiline.
Vaatamata tuld löövatele jalgadele kõnnib noormees need teda bensiinijaamast lahutavad veerand kilomeetrit praktiliselt jooksusammul. Argipäeva pärastlõunale kohaselt ei ole tanklapood päris tühi. Piilunud aknast, kustkaudu täpsemalt sellest suhteliselt väikesest ruumist tualetti pääseb, tababki ta pilk mõne aja pärast WC-tingmärgiga tähistatud ust. See on praokil, mis annab üheselt mõista, et tualettruum on parasjagu vaba. Kuid see ei tähenda veel, et ta sinna niisama lihtsalt tohib sisse marssida. „Tasuta tualetti võivad külastada vaid kliendid!“ seisab kempsuuksel veel teinegi silt, millel olev tekst on juba palju pikem ning mille ta vesised silmad alles nüüd sealt kaugelt kokku veerivad. Leti all, mille taga naeratav müüja seisab, on surmkindlalt ka punane paanikanupp, mida ta sellist armetut selli bensiinijaama WC-sse peitumas märgates suure tõenäosusega kindlasti vajutab. Isegi kõik paadunud narkarid, kes avalikes WC-des heroiini süstimas käivad, on tema praeguse välimusega võrreldes täiesti soliidsed inimesed.
Tankijaid tuleb järjest juurde. Kitsa leti äärde tekib minuti pärast koguni saba. Keegi edev roolikeeraja soovib oma puhtaks küüritud autosse uut lõhnakuuske osta. Need kemikaalilõhnalised vidinad ripuvad leti taga suhteliselt kõrgel. Lühemat kasvu müüjanna käsi nendeni paraku ei ulatu. Ta võtab tooli appi ning upitab end, selg ees, sinna otsa. Pikkadel sammudel siseneb tema valvatavasse hubasesse teenindusjaama just sel hetkel üks mitteklient ning lukustab ennast klienditualetti. Näoga viivitamatult kraanikausi kohale kummardanud, ta haavu täis käed lausa kisuvad jooksva vee lahti. Vedelseepi korduvalt nii kätele kui näole pritsinud, sellega kuivanud vere ja muda mitmes jaos eemaldanud, tuleb tal vahutava ollusega ka juuksed, kingad, triiksärk ning püksidki enam-vähem puhtaks nühkida.
„Mis siis, et novembrikuus ja läbimärg, kuid vähemalt puhas!“ on tema siht selge.
See on ehk pisut kummaline, kuid tema viimases mõttekäigus peitub tõepoolest veidi sügavam elutõde. Kaasajal on määravaks teguriks tihtilugu just nimelt inimese välimus. Olgu ta sisimas kui tahes suur tõbras, hoolitsetud nägu ning puhtad ja triigitud hilbud kompenseerivad selle mitmekordselt.
Läbimärjad juuksesalgud nagu tõelistel maffiameestel kombeks kätega üle pea silunud, lirtsuvad kingad ja tilkuvad viigipüksid jalga ning vettinud valge särgi uuesti selga ajanud, avab ta veerand tunni pärast WC ukse ning kõnnib sealt sihikindlalt välja.
„Ehk mõni nutikam torumees kohendaks pisut selle veekraani liigtugevat survet!“ teatab ta kahele ukse taga ootavale tanklakliendile, kes läbimärga noormeest kentsakalt põrnitsevad, kui ta, veenired järel, bensiinijaamast välja jalutab. Mis siis, et läbinisti kurnatud, sõna otseses mõttes haavatud ning rampväsinud, huumorimeel on selles noores mehes isegi ainsa sendita taskus kodumaale tagasi saabudes säilinud.
Vahepeal 23-aastaseks saanud, alati võitlusvalmis, sihikindel ja üliterase mõistusega Adrian Aus palub tema järel väljunud talvejopes meesterahvalt viisakalt ühe suitsu ning, saanud tulemasinast sellele hõõguva leegigi otsa, sammub tee äärde tagasi. Neljarealise magistraali kõrval mõni aeg lõdisenud, märkab ta teisel pool teed bussipeatust ning selle ootepaviljonis seisvaid inimesi. Kui noormees ühes nendega pilgu suvepealinna poole suunab, paistabki sealt oranži suunatuld vilgutav roheline lõõtsbuss. Veel viimased kiirmahvid, mille järel põlev koni vesimärgade sõrmede vahelt vastutuule käes lendu tõuseb, jõuabki ta enese keha küljest läbipaistvaid veepiisku pildudes viimaste seas sooja liinibussi. Ka sinna sisenemisel äratab noormehe kangelaslik välimus ohtralt tähelepanu.
Trüginud kõige tagumise pingireani, sätib ta end akna alla istuma. Tema õnneks on sealsamas jalge all radiaator, mis pisutki märga keha soojendab. Kui ta on enda veidi lösutades eesoleva istme seljatoe taha peitnud, hajub järk-järgult ka soovimatu kõrgendatud tähelepanu, mis noormeest kaasreisijate poolt sisenedes saatis.
Laagri alevikust kesklinna sõitev buss saab mõne peatuse möödudes suhteliselt täis.
„Kui palju on tegelikult Tallinn selle poolkümnendiga muutunud,“ mõtiskleb üle mitme aasta tagasi kodumaale saabunud noormees endamisi.
„Ja seda loomulikult positiivses mõttes,“ jätkab ta neid äratundmiseni renoveeritud, vahepeal juurde kerkinud maju ja uusehitisi enda kodulinnas avastades.
„Isegi Estonia teatri fassaadi, meie rahvusliku uhkuse inimsilmaga hoomatava osa, suutsid nad selle sajandaks aastapäevaks kuulsa maailmateatri vääriliseks vuntsida,“ otsustab noormees Rahvusooperi hoone ümber, mille taga ta ühistranspordist väljub, koguni kaks tiiru teha.
Teatriväljakult sammud Kaubamaja poole suunanud, tuleb tal seejärel taas pigem enese fassaadi pärast muret tunda. +2°C paljastab kellaga vaheldumisi vilkuv termomeeter välitemperatuuri. Jahe õhk on ta õhukesed riided tolleks hetkeks sedavõrd kuivatanud, et need enam vähemalt ei tilgu.
Kui varem ilutses keset südalinna ainsa tõelise kaubandusmekana legendaarne Tallinna Kaubamaja, siis nüüd on sellest ligi poole sajandi vanusest majast jäme tunnel läbi puuritud, mis ühendab hoonet ühe tõeliselt modernse ehitisega. Viru Keskus on selle põhjanaabrite lemmikhotelli kõrvale rajatud kaubanduskeskuse nimi, mida Adrian Ausi silmad nüüd esimest korda näevad. Heledates toonides hoone liikuvatest ustest ta uuskaubamajja sisenebki. Juhusliku käterätikuga, mis talle koduosakonnast nii muuseas tee peale jääb, enda niiskeid juukseid kuivatades avastab ta sealt liftiga korrus ülespoole sõites meesteosakonna, kus pintsakute taga riidepuudel paistavad soliidsed soojad mantlid. Just neid ta ükshaaval kinnises kabiinis proovima hakkabki. Tänu looduse poolt õnnistusena kaasa saadud ideaalparameetritele sobivad talle praktiliselt kõik kitsama lõikega mudelid, mida ta enesele selga viitsib ajada. Nendest lemmiku välja valinud, otsustab ta viimast nii kindluse mõttes siiski veel korra suletud kanga taga proovida. Sellele kitsale ruumile samal ajal väga lähedal seistes võinuks hetkeks murduva plastiku krõksuvat heli kuulda. Tõsi küll, viimane kõlas väga vaikselt, kestes heal juhul sekundi.
Kui kardin uuesti riietuskabiini eest eemale sõidab, jalutab selle tagant välja avatud mantliga soliidne noormees, kes kiirsammul lift juurde kõnnib, sellega esimesele korrusele sõidab ning esimesel võimalusel ostuparadiisist lahkub. Teistkordse proovimise asemel jättis ta suletud kabiinis mantli hoopis riidepuule, asetas selle prooviruumi tagaseina najale ning, kasutades ruumis olevat teravat metallist tooliserva kirvena, ta sõna otseses mõttes raius need kaks turvaelementi valitud paksult üleriideesemelt välja. Hinge kinni hoides, et riietuseseme sisetaskusse või mujale kolmandat samasugust peidetud poleks, jalutab ta, mantel seljas, Kaubamajast välja. Tundub, et õnn on hetkel tema poolel, sest paks kangas ei hakka piiksuma!
Kell oli selleks hetkeks viis saanud. End nüüd jalutades oluliselt inimlikumalt tundes laseb noormees maa-alusel tunnelil end Viru Keskuse alla rajatud bussiterminali viia. See lausa kihab inimestest, sest õhtune tipptund on kohe-kohe algamas. Tema mitmest kohast katki olevas peas, mis lisaks välistele haavadele ka seestpoolt valutab, haub üks kuri plaan. Selles aga, et see ka reaalselt ellu viia õnnestub, ei saa loomulikult kindel olla, kuid esimese võimaluse õnnestumiseks on loodus talle juba kinkinud – väljas on vahepeal pimedaks läinud. Täpselt nagu paljude teistegi suurte ideede ellu viimisel, mängib ka tema kurjas plaanis võtmerolli vajadus, et võimalikult vähe inimesi selle täideviimisele peale võiksid sattuda.
„Pole vähimatki kahtlust, selle plaani ideaalseks rakendamiseks tuleb oodata ööd!“ lausub ta iseendale ning võtab istet puupingil vaesema klassi kojukiirustajate kõrval, kes isikliku sõidukit suure tõenäosusega enesele kunagi soetada ei jõua.