AINULT DELFIS: Loe katkendit uuest noorteraamatust "Ahvatletud"

Sünged saladused ja väljaütlemata kahtlused tulevad Zoey ja Stevie Rae vahele, seades ohtu nii nende sõpruse kui ka kogu Öö Koja. Loe uue noorteka "Ahvatletud" katkendit!

ESIMENE PEATÜKK

Zoey

Nõiduslik poolkuu valgustas Tulsa kohal laiuvat öötaevast. Jää, mis kattis linna ja benediktiini kloostrit, kus me olime just langenud surematule ja kurjale teele pöördunud ülempreestrinnale vastu astunud, sädeles kuuvalguses nõnda, et kõik minu ümber näis olevat jumalannast puudutatud. Silmitsesin kuu­­kumaga üle kallatud ringi Maarja groti ees, vägise paiga ees, kus alles äsja olid Hing, Veri, Maa, Inimlikkus ja Öö ilmunud ning ühinenud, et saada võitu vihkamisest ja pimedusest. Groti servas kõrgel eendil seisev kivist roosidega ümbritsetud Maarja kuju oli kui hõbedase valguse majakas. Vaatasin seda kuju. Maarja ilme oli rahulik, tema jääga kaetud põsed helkisid, otsekui nutaks ta hääletus rõõmus.

Mu pilk nihkus taevasse. Aitäh! saatsin sõnatu palve oma jumalannat Nyxi sümboliseeriva kauni poolkuu suunas. Me oleme elus. Kalona ja Neferet on läinud.
“Aitäh,” sosistasin kuule.
Kuula oma sisehäält…
Sõnad tuhisesid läbi minu, õrnad ja kaalutud kui suvises tuulehoos kahisevad lehed, riivates mu mõistust nii kergelt, et jõudsin neid vaevu teadvustada, kuid Nyxi sosistatud käsk sööbis otse mu hinge.
Aimasin ähmaselt, et minu ümber on palju inimesi (noh, nunnasid, vastmärgituid ja paar vampiiri). Kuulsin läbisegi hüüdeid, rääkimist, nuttu ja isegi naeru, kuid see kõik näis kauge. Sel hetkel olid mu jaoks tõelised vaid minu kohal särav kuu ja arm, mis ulatus õlast õlani, üle terve mu rinna. Arm surises justkui vastuseks mu sõnatule palvele, aga see polnud valus. Mitte eriti. See oli tuttavlik soe kihelus, mis andis mulle teada, et Nyx oli taas kord mind endale erilisena ära Märkinud. Teadsin, et kui oma särgikaelusest sisse piiluksin, näeksin, et mu pikka koledat armi katab uus eksootiliselt keerduv safiirsinine tätoveering – tõend sellest, et käin oma jumalanna määratud rada.
“Erik ja Heath, otsige Stevie Rae, Johnny B ja Dallas üles ning siis vaadake kloostri piirid üle ja veenduge, kas kõik kaarnapilajad põgenesid koos Kalona ja Neferetiga!” käskis Darius valjusti, äratades mind mu mõnusalt soojast palveseisundist, ning kui ma kord juba mõistusele tulin, tundus ühtäkki, nagu oleks keegi iPodi liiga valjusti mängima keeranud, sest lärm ja segadus haarasid mind kohe endasse.
“Aga Heath on inimene. Kaarnapilaja võib ta hetkega tappa.” Pahvatasin sõnad välja, enne kui jõudsin suu pidada, tõestades jalamaid, et kuutõbisus polnud mu ainus idiootsuse ilming.
Ootuspäraselt ajas Heath end puhevile nagu kassi mängu­­asjaks sattunud kärnkonn.
“Zo, ma pole mingi kuradi tossike!”
Erik, kes näis väga pika ja väga täiskasvanuna, annan-sulle-kere-peale-vampiiri moodi, turtsatas sarkastiliselt ja ütles siis: “Ei, sa oled kuradi inimene. Oota, aga siis sa ju oledki tossike!”
“Nii, me saame pahadest jagu, ja ei möödu viit minutitki, kui Erik ja Heath juba rusikatega vastu rindu taovad? Kui äärmiselt etteaimatav,” lausus Aphrodite oma hariliku sarkastilise irvega ja seisis Dariuse kõrvale, aga tema ilme muutus täielikult, kui ta Erebuse Poegade sõdalase poole pöördus. “Hei, kuum tükk. Kõik korras?”
“Sul ei tarvitse minu pärast muretseda,” kostis Darius. Ta vaatas tüdrukule silma ning nendevaheline tõmme oli peaaegu silmaga näha, aga selle asemel, et Aphroditele lähemale minna ja teda suudelda nagu tavaliselt, püsis sõdalase tähelepanu Starkil.
Aphrodite pilk nihkus Dariuselt Starkile. “Okei, rõve. Su rind on täiesti kõrbenud.”
James Stark seisis Dariuse ja Eriku vahel. Olgu, “seismine” polnud tema tegevuse kohta päris õige sõna. Stark tuikus ja nägi ülimalt ebakindel välja.
Erik ei pööranud Aphroditele tähelepanu ja avas suu. “Darius, sa peaksid ilmselt Starki sisse viima. Ma organiseerin koos S­tevie Raega luure ja veendun, et kõik siin sujuvalt läheks.” Tema sõnad näisid mõistlikud, aga ta toon oli paksult tähtsust täis, ning kui ta üleolevalt lisas “Ma luban isegi Heathil aidata”, kõlas ta jutt tõesti nagu ennast täis jobul.
“Sa lubad mul aidata?” nähvas Heath. “Su ema lubab mul aidata.”
“Kuule, kumb neist su kutt oligi?” küsis Stark minult. Isegi nii jubedas seisukorras suutis ta mulle hetkeks silma vaadata. Tema hääl oli kare ja hirmutavalt nõrk, ent ta silmis sädeles huumor.
“Mina!” ütlesid Heath ja Erik korraga.
“Ah kurat küll, Zoey, nad on mõlemad idioodid!” lausus Aphrodite.
Stark hakkas naerma, kuid ta naer muutus kiiresti köhaks, mis omakorda asendus valusa ahhetusega. Ta silmad pöördusid pahempidi ja ta kukkus kokku.
Liikudes Erebuse Poegade sõdalasele omase väledusega, püüdis Darius Starki kinni, enne kui too jõudis maha kukkuda. “Ma pean ta sisse viima,” ütles Darius.
Tundsin, et mu pea hakkab plahvatama. Dariuse käte vahel lõdvalt rippuv Stark nägi välja samahästi kui surnud. “Ma… ma ei tea isegi, kus siin haigetuba on,” kokutasin.
“Pole probleemi. Ma lasen mõnel pingviinil meile näidata,” kostis Aphrodite. “Kuule sina, nunn!” hõikas ta ühele läheduses seisvale mustvalgesse riietatud õele, kes oli kloostrist välja sibanud, kui lahingumöll sellele järgnenud kaosega asendus.
Darius kiirustas nunnale järele, Aphrodite tema kannul. Sõdalane heitis mulle üle õla pilgu. “Kas sa ei tulegi meiega, Zoey?”
“Tulen kohe, kui saan.” Enne kui jõudsin Eriku ja Heathi poole pöörduda, päästis minu selja tagant kostev tuttav ninahääl päeva.
“Mine aga Dariuse ja Aphroditega kaasa, Z. Ma tegelen Lolli ja Lollimaga ja vaatan, et siin enam mingeid koletisi poleks.”
“Stevie Rae, sa oled maailma kõige parem sõber.” Keerasin ringi ja kallistasin teda kähku, nautides seda, kui rahustavalt kindel ja normaalne ta tundus. Tegelikult tundus ta nii normaalne, et mu sisemus tuksatas veidralt, kui ta sammu tagasi astus ja mulle laialt naeratas ning ma nägin otsekui esimest korda tema laubal ja põskedel erepunaseid tätoveeringuid, mis keerdusid värvitud poolkuu ümber. Minust libises läbi õrn rahutuse-
värin.
Stevie Rae mõistis mu kõhklust valesti ja ütles: “Ära nende kahe luuseri pärast muretse. Ma hakkan nende lahkulöömisega juba harjuma.” Kui ma endiselt teda vahtisin, hakkas tüdruku särav naeratus tasapisi tuhmuma. “Kuule, sa ju tead, et su vanaemaga on kõik korras, eks? Kramisha viis ta kohe kloostrisse tagasi, kui Kalona pagendati, ja õde Mary Angela ütles mulle äsja, et läheb teda valvama.”
“Jah, ma mäletan, et Kramisha aitas ta ratastooli istuma. Ma lihtsalt…” jäin aegamööda vait. Lihtsalt mida? Kuidas ma saan sõnadesse panna selle painava tunde, et mu parima sõbranna ja temaga liitunud vastmärgitute kambaga polnud minu meelest kõik korras, ja kuidas ma saan seda öelda oma parimale sõbrannale?
“Sa oled lihtsalt väsinud ja terve portsu asjade pärast mures,” ütles Stevie Rae õrnalt.
Kas ma nägin tema silmis peegeldumas mõistmist? Või oli see midagi muud, midagi süngemat?
“Ma saan aru, Z, ja ma kannan siin kõige eest hoolt. Sina vaata parem, et Stark terveks saaks.” Ta kallistas mind veel kord ja lükkas siis kergelt kloostri suunas.
“Okei. Aitäh!” kostsin tobedalt ja hakkasin kloostri poole minema, eirates täielikult kahte tolvanit, kes sealsamas seisid ja mind vahtisid.
Stevie Rae hõikas mulle järele: “Kuule, tuleta Dariusele või kellelegi meelde, et nad kella jälgiks. Päikesetõusuni on vaevu tunnike ja sa tead, et me punaste vastmärgitutega peame selleks ajaks toas päikese eest varjus olema.”
“Jah, pole probleemi. Pean meeles,” vastasin.
Probleem oli selles, et mul oli üha raskem unustada, et Stevie Rae polnud enam see kes varem.

P. C. + Kristin Cast

Öö Koda 6. rmt „Ahvatletud“

Inglise keelest tõlkinud Kairi Raabe