Esimene põhjus on see, et need käsilased rikuvad üht minu jaoks olulist reeglit abiliste juures: abilised aitavad peategelast eduni, küll aga saavutab põhilise kuulsuse peategelane. Siiski on siis ka abiline vähemalt teatud määral tuntud. Käsilastega on aga selline lugu, et neist räägitakse palju, aga peategelasest Grust? Mitte sõnakestki. Selles paiknebki minu jaoks esimene probleem: käsilased on peategelase rolli endale röövinud, mis ei ole minu arust õige. Eriti meeldib mulle see, kuidas filmi „Käsilased“ treileris öeldakse rahulikult: „40 aastat enne Grud“. See kõlab nagu peaksid Grud mingiks mõttetuks kõrvaltegelaseks. Sellest filmist rääkides jõuame nüüd teise põhjuseni.

Teise põhjuse, miks mulle käsilased ei meeldi võib kokku võtta ühe liitsõnaga: rahaahnus. Juba olen ma igal pool poodides näinud käsilaste komme, õhupalle, nukkusid ja nimekiri läheb edasi (samuti pikeneb see kogu aeg). Samuti on veel olemas nendest mingisugune nutitelefoni mäng (ning muidugi pole Gru seal peategelane). Kõik see pole minule muidugi vaimustav, kuna on vägagi selge, et plaan selle kõige taga on panna lapsi vanemate käest anuma, et viimased ostaksid neile igasuguseid käsilaste tooteid. Lõpuks annavad vanemad järele ning ostavad tooted ära. See aga tähendab seda, et neid tooteid saadakse rohkem toota, mis omakorda tähendab ainult raha. Kurb tõde ongi lihtsalt see, et lõppude lõpuks tehakse seda kõike ikka kasumi nimel.

Kokkuvõtteks võin öelda, et kõigil võib siiski olla enda arvamus. Kui teile käsilased meeldivad, ei sunni mina teid vastupidiselt mõtlema. Mina pigem siiski ei sooviks nendega väga kokku puutuda.