Sul on maailmale midagi öelda? Tahad, et teised näeksid su lugusid, pilte või videoid? Saada kõik aadressile noortehaal@delfi.ee või saada läbi veebi!
Toimetaja vaatab saadetud materjalid läbi ja silmapaistvamad ilmuvad Noorte hääles.

ARVAMUS | Lugeja: Ma lihtsalt ei suuda mõista, miks meie oma niigi väikese kultuuri- ja keeleruumiga võimaldame teisel keelel söövitada enda oma?

 (66)

Olen ennast koguaeg pidanud üsnagi tolerantseks inimeseks. Tegelikult arvan, et olengi täpselt parajal määral salliv ja suudan mõista rohkem, kui hukka mõista. Mul pole mitte midagi selle vastu, kui kohvikus on mustanahaline teenindaja. Koolis vaatan heldimusega seda väikest tõmmut poissi, kellel on lihtsalt kõige vingemad juuksed. Kuulan hea meelega välismaalaste arvamusi Eestist. Ja austan kõigi valikut endale just siia kodu luua. Ükskõik, millistel põhjustel. Olgu see ilus Eesti naine või keeruline olukord kodumaal.

Aga selleks, et teenida ära minu austus, peab ka mind austama. See pisikene poiss räägib sulaselges eesti keeles ja teenindaja kohvikus samuti. Nad austavad Eesti kultuuri ja keelt, sest nad teavad, et nemad on need, kes peavad kohanema ja meie kultuuriruumis harjuma. Võin vabalt rääkida siin elavate välismaalastega nende endi keeles, nii palju kui ma oskan või püüda neile asju selgeks teha käte abiga. See pole mingi probleem, kui kuulen, et ka tema püüab minuga rääkida minu emakeeles. Ükskõik, kui palju või vähe ta seda oskab ja kui suure aktsendiga räägib. Piisab ka "terest", sest see "tere" on rohkem, kui lihtsalt eestikeelne sõna, see näitab austust, ja seda, et inimene teab, kus ta on.

Eesti keel on raske, ja ma ei eeldagi, et kõik, kes siia tulevad peaks koheselt keele omandama. Küll aga eeldan, et kui elad välismaalasena Eesti Vabariigis, ei arva Sa, et pead siin oma emakeeles rääkides hakkama saama.

Sattusin just hiljuti lugema ühte artiklit, milles Eestis elavad venelased kurtsid, et isegi Narvas on kohti, kus vene keelega hakkama ei saa! Et mõelge nüüd ometi, mina räägin vene keeles ja see juhm seal ei mõista!

Loe veel

Seotud lood:

Aga on üks osa inimesteset, kes just nii arvabki. Arvab, et nad peavad igal pool saama kõik oma vajadused rahuldatud oma emakeelses. Kes hoolimata sellest, et nad elavad juba mitmendat põlve Eesti Vabariigis, ei õpi ega räägi põhimõtte pärast eesti keelt. Need on teatud tüüpi venelased ja siinkohal pean vajalikuks rõhutada, et ma tean palju väga toredaid Vene rahvusest inimesi, kes räägivad ülimalt head eesti keelt. Ma nüüd ei teagi, kas see on hea või halb, sest siinkohal pean ma maha kandma oma mõtte, et äkki venelased ei olegi võimelised eesti keelt õppima, äkki on nende aju kuidagi nii ehitatud, et eesti keel lihtsalt ei hakka külge. Või äkki on venelasi lihtsalt kahte tüüpi, ühed kellele hakkab ja teised kellele mingisuguse geenirikke tõttu mitte?

Sattusin just hiljuti lugema ühte artiklit, milles Eestis elavad venelased kurtsid, et isegi Narvas on kohti, kus vene keelega hakkama ei saa! Et mõelge nüüd ometi, mina räägin vene keeles ja see juhm seal ei mõista! Ütle üks põhjus, miks peaks mõistma, mis kohustab mind kui eestlast vene keelt mõistma ja seda kasutama minu oma kodumaal, kui tema Eestis elades ei vaevu isegi eestikeelseid viisakusväljendeid kasutama? Kui sa tahad, et Sind igal pool emakeeles teenindataks, siis palun mine oma kodumaale! Astu lihtsalt üle piiri, mitte ära tule siinpool piiri, Eesti Vabariigi territooriumil oma olematut õigust nõudma.

Huvitav, kui ühel hetkel ei saaks Narvas enam mitte üheski kohas vene keelega hakkama, kas siis saaks mitmendat põlve omandamata eesti keel justkui võluväel selgeks või joostaks kabuhirmus üle piiri sinna, kust kunagi tuldi?

See on lihtsalt ülim ülbus, mida on valus vaadata. Jah, eestlane kannatab palju ja peab kõigele vastu, aga miks ma küsin? Miks kannatame sellist suhtumist oma riigi territooriumil? Miks soosime ja soojendame madu oma rinnal? Kui inimene elab Eesti Vabariigis ja ei tea, kes on selle riigi president, küll aga kuulab päevast päeva meie armsa naaberriigi poolt kallutatud uudiseid, siis miks ta ikka veel siin on?

Ma lihtsalt ei suuda mõista, miks meie oma niigi väikese kultuuri- ja keeleruumiga võimaldame teisel keelel söövitada enda oma? Huvitav, kui ühel hetkel ei saaks Narvas enam mitte üheski kohas vene keelega hakkama, kas siis saaks mitmendat põlve omandamata eesti keel justkui võluväel selgeks või joostaks kabuhirmus üle piiri sinna, kust kunagi tuldi? Kui Lasnamäe kaubanduskeskuses töötaks rohkem, kui üks neiu, kes sõnagi vene keelt ei räägi, kas siis jääks leib ja piim ostmata või saaks ikka kuidagi selle "tere", "head aega", "aitäh" ja "palun" üle huulte, neelates alla oma ülbuse ja uhkuse?

Lugesin kunagi raamatut, kus Eestisse elama tulnud välismaalane kirjeldas eesti keele kursusekaaslastega kohvikus lõunatamist. Ta tõdes, et mitte üks venalane isegi mitte ei proovinud oma tellimust eesti keeles esitada, vastupidiselt teiste rahvuste esindajatele. Temale oli see üllatus, meile aga kahjuks igapäevane normaalsus.

Kurb on see, et ei saa süüdistada ainult neid venelasi, siin on oma osa ka Eesti riigil ja erinevatel reklaamisektoritel. Miks peame reklaamima midagi lisaks eesti keelele ka vene keeles? Selleks, et ka venelaste raha endale saada? Aga kas sellest rahast pole olulisem mitte see, et Eesti Vabariigi piir ka isamaa 200. sünnipäeval oleks seal, mitte siin pool Narva linna. Ja ma ei pea silmas ainult seda piiri, kus seisavad need tuimade nägudega Eesti piirivalvurid ja lausa külmavärinaid ning hirmu tekitavad Vene riigi kaitsjad. Vaid ka keele- ja kultuuri piiri, et ma tunneks ka Narvas ennast nagu Eesti Vabariigi soojas süles, kus ei torka silma venekeelsed reklaamplakatid ega kosta ainult venekeelset juttu.

Et suudaksime säilitada lisaks sellele piiripunktile ka päris piirid, selleks, et tunda ennast nagu Eestis, ei pea sõitma Narvast kaugele välja ja otsima Lasnamäe paneelmajadest üksikuid kortereid, kus uksele tulev inimene ütleks sulle esmajoones "tere", mitte "здрасьте". Et ta otsustaks ka siis "tere" kasuks, kui isamaa on teisel pool Narva jõge. Et "tere" lõppeks siis, kui ollakse mõlema jalaga üle piiri, kui need tuimade nägudega piirivalvurid jäävad selja taha ja saad ametlikult öelda, et asud Vene Föderatsioonis.

Praegu tundub mulle, et Eestil on justkui kaks piiri, üks on see ametlik, kus viisat küsitakse, teine aga see, kus kaob "tere". Ja kui kaob "tere", siis ei ole ju lõppude lõpuks väga keeruline nihutada ka piirivalvureid.

Mõtleme korra selle peale, kus on Eesti Vabariigi piirid ja kas meie siin saame "tere" piiri piirivalvuritega ühildada. Ja seda mitte nii, et piirivalvurid tulevad "tere" juurde, vaid "tere" läheb paneb ka nende tuimad näod naeratama.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare