EELVIIMANE OSA: Eva lugu: Vaimud?
Vaikselt istudes püüdis ta igati leida toimuvale seletust – heli läks veidi valjemaks ning lõpuks kajas tasahilju seintelt vastu. Kuulatades püüdis Eva mõista, mis seda põhjustada võiks. Mõneti oli see justkui tuulekohin aknaliistude vahel, kuna uks oli veidi praokile jäänud, seega võis tuuletõmme tekitada vaevukuuldavat heli hämaras saalis. Teisalt, vaatama kohatisele liikumisele ruumis ei meenutanud see kuidagi tuule liikumist, see oli selleks liialt kaootiline. Tuul puhub sirgelt ja järjest, antud sahin aga oli kord altari lähistel, siis külglöövis ning korra peaaegu Eva selja taga.
Kui esimene ehmatus oli möödunud, taandus kohin ning tüdruku süda lõi aina aeglasemalt, justkui kuuletudes Eva soovile paremini heli haarata. Mida enam ta seda analüüsis, seda rohkem meenutas see talle sammumist, nagu keegi jalutaks mööda kirikut, pikk rüüsaba järgi lohisemas. Sellisele järeldusele jõudes jättis ta süda löögi vahele ning Eva tardus, avas silmad, milled ta oli kuulamisele keskendumiseks sulgenud ning vaatas kirikus ringi. Ta ei näinud kedagi, kuid sammud jätkasid liikumist kord siin, siis seal... Kuivõrd ta ka ei püüdnud end veenda, et ehk on tegemist tolle pahura preestriga, ei suutnud ta seda uskuda. Too vanamees poleks elusees nii kiiresti liikunud ühest kohast teise.
Ootamatult tärkas tal peas võimatuna näiv mõte – vaimud?! Eva ei uskunud üleloomulikesse jõududesse, kuid nüüd tundus see olevat ainuõige seletus sellele, mis kirikus hetkel toimus. Siiani oli ta toimuvat rahulikult hinnanud, ent teadvustades omale teispoolsuse olemasolu võimalikkust, tabas teda halvav hirm. Paaniliselt ringi vaadates püüdis ta leida mõne elusolendi liikuvat siluetti, mis tõestaks, et ta eksis. Endamisi lootis ta, ehk ikka on tegemist vana preestriga kes lihtsalt tegutses kuskil külglöövi sammaste vahel. Hämar keskkond ei aidanud ta silmadel tabada ühtegi liikuvat objekti, küll aga hakkas sahin aina valjemaks muutumu, olles kord Evast vaid meetri kaugusel, siis taas altari ligiduses. Tüdrukul andsid närvid järele, ta tõusis püsti, vaatas veel korra enda ümber ning hakkas pooljoostes peaukse juurde liikuma, et selle arusaamatu olukorra keskmest lahkuda. Korraks üle õla tagasi vaadates märkas ta nüüd tumedat kuju altari ees, mis liikus pinkide vahelt ukse suunas. Külmavärinad jooksid üle Eva selja ning ta kiirendas veelgi oma sammu, kuid pöörates pilgu ukse poole, muutusid ta jalad hetkega tuimaks. Eva karjatas, taganes selg ees pinkide suunas, kuni ta tundis nende puidust seljatugesid oma alaselja vastas. Ta jalad ei kuulanud sõna, süda peksles nii tugevalt justkui püüaks ta rinnust välja hüpata. Tüdruk ahmis õhku kui ta nägi sama kuju mööda kivipõrandat sujuvalt tema poole liikumas.
Kiriku lööviakendest kumavad valguskiired olid moodustanud peaukse ette pimedusest eristuva valgusküllasema laigu, mille kohal antud olend seisis. Hämaruse varjus viibides oleks kerge seda olendit pidada rüüd kandvaks inimeseks, ent hetkel kiirgasid rüü kapuutsiserva alt kaks tumepunast silma, kobrutav kortsuline nöonahk, samuti oli valgusekumas näha tolle isendi suud, mis oli nurkadest pikalt rebenenud ning niitidega tagasi kokku õmmeldud. Murdosa sekundi jooksul oli Eva seda kõik näinud ning silmapilkselt hakkasid ta jalad teda uuesti kandma, eemale hirmutavast peletisest. Tüdruk jooksis kiljudes altari suunas, kuni ühel hetkel kogu jaks ta keha lõppema hakkas – kuigi ta polnud jooksnud pikka vahemaad. Ta komistas altariastmel, kukkudes näoga vastu palvepinki. Valu lõi ta pahviks, raske oli aru saada kuhu suunas ta mööda maad roomata püüab, silmade klaarumist takistasid soojad nired, mis mööda kulmusid ja põski alla voolasid. Eva käsi leidis kobades sellesama palvepingi, mille abil ta end põlvitusasendisse sikutas. Löögi tagajärjel oli tal endiselt raske end püstiasendis hoida, pea käis ringi, hingamine muutus nuuksete tagajärje aina katkendlikumaks hetkeni, mil see täielikult peatus. Eva hoidis hirmust hinge kinni kui ta tajus massiivset kogu oma selja taga. Olendiga kaasaskäiv sahin muutus aina enam selgelteristuvaks kähinaks, mis ligines tüdrukule veel ja veel. Lõpuks tundis Eva oma vasaku nöopoole läheduses kuuma õhku, mida kord oli tunda, siis jällegi kadus hetkeks. See oli tema kõrval, hingas ta peale. Tüdruk ei julgenud hingatada, kuigi ta keha karjus uue hapnikukoguse järgi kuni Eva pidi keha vajadusele alla vanduma ning hakkas läbi hingematvate nuuksete õhku ahmima.
Soojad nired voolasid mööda tema kaela alla käte poole, mis olid sõrmedest kokkupõimitud palveasendisse. Eva ei teadnud mida muud teha, ta jalad ei kuulanud taas käsklust, mida ta püüdis edastada:”Jookse!” Hirm oli halvanud kogu tema mõtlemisvõime, ta ei osanud seletada, mis asi tema kõrval seisis ja oma haaret tema kõri ümber kinnitas – teda ei huvitanud vastused küsimustele “miks” ja “kes” vaid ta soovis lihtsalt põgeneda. Sekundite jooksul vähenes märkimisväärselt tema püüdlus haardest vabaneda ja pageda – kogu tema närvisüsteemi valitses soov saada õhku juurde, hoida silmi lahti, mitte kaotada teadvust. Eva vaevu tundis küüniseid oma kõri ümber, selle eest olid tugevalt tuntavad tema silmad, mis õhupuuduses koljust välja hakkasid punnitama ning karjumisest ja õhupuudusest kipitavad häälepaelad.
Tüdruku silmavaade ähmastus kiiresti, tema keha oli tuim ning ta tundis end olevat kuskil mujal kui oma füüsilises vormis.
