Eesti õpilastel ei tohiks kaotada kodutöid, kuna need on arendavad ja kui jätta ülesandeid normaalses koguses, siis ei ole see tappev õpilase jaoks. Koduste tööde mahtu tuleks aga vähendada, sest hetkel on neid liiga palju ja neid ei jõuta kodus kõiki ära teha.

Tublidel õpilastel, kes teemat oskava, ei peaks tegelikult koduseid ülesandeid andma. Tuleks jätta kodutööd neile õpilastele, kellel seda vaja oleks ja kindlasti kontrollida neid.

Algkoolis (1.-3. klass) seda aga rakendada ei saaks, sest lastele on raske seletada, miks üks peab tegema ülesandeid, aga tema sõber ei pea. Algkoolis tuleks kõikidele anda koduseid töid, et nad saaksid koolist pildi, mis näitab, et kool pole seal sõpradega mängimiseks, vaid õppimiseks ja tekitab neis kohusetunnet, mis aitab edasipidi koolis.

Põhikoolis tuleks lasta koduseid töid teha nendel, kes on teistest maas ja kellel on probleeme teemadega. Neid tuleks ka kontrollida, sest muidu oleks tulemus sama kui lihtsalt kodused tööd ära jätta.

Keskkooliõpilastel ei oleks vaja koduseid töid teha, kuna keskkooli õpilane teadvustab endale oma olukorda, kas ta oskab teemat või mitte ja ta võib teha neid ülesandeid kui talle endale tundub, et ta vajab seda.

See jutt ei käi võõrkeele sõnade kohta, sest võõrkeele uusi sõnu peab õppima kodus mitte koolis, sest õpetaja ei saa kuidagi aidata õpilast õppida uusi sõnu ja see oleks aja raiskamine koolis. Uued sõnad tuleb õppida kodus ja seda tuleks alati kontrollida järgmine tund ja kõikidele õpilastelt igas vanuseklassis.