Kui aus olla, siis päris mage oli. "Jääaja" esimene osa jääb alati mu lemmikmultikaks ning eks see tõmbab mind iga uue osa juurde nagu magnet, kuid miski pole rohkem pettumust valmistavam kui järjekordne uus osa. Tegelikult tundub mulle, et juba pärast esimest filmi oli ebavajalik järje tegemine. "Jääaeg" on väsinud ja äraleierdatud, palun laske jääl sulada.

Filmi süžee oli...sürreaalne ja mida edasi film arenes, seda veidramaks see läks. Ma saan totaalselt aru sellest, et Manny, Diego ja Sid on pandud fakti ette, et asteroid tuleb ning midagi tuleb ette võtta, kuid mu mõte jookseb kokku seal, kus tulevad mängu igavesti noorena hoidvad magneetilised kivid, millega on võimalik asteroidi mujale suunata JA mille sees elavad vikerkaarevärvilised loomakesed. Ja Scrat kosmoses? Nojah, mis iganes kellegi paadikest kõigutab, Scrat isiklikust rumalusest kõigutas enda oma ise ja keeras niimoodi päris palju käkki.

Tõele näkku vaadates polnud antud film suunatud isegi lastele. Pigem neile, kes olid lapsed aastal 2002, kui esimene "Jääaja" film kinodesse jõudis. Need lapsed on nüüd suured ja saavad aru filmi teaduslikust poolest ja huumorist. Nimelt, film oli lausa häbiväärselt täis täiskasvanutele suunatud huumorit (jah, ebamugavad seksinaljad, millest lapsed aru ei saa) ning naljad, mis olid igal vanuseklassile suunatud, olid ebanaljakad, kui just peerunaljadest ei vaimustuta või lihtsalt kõige üle ei naerda. Kõik, mis päriselt ka naljakas oli, ajas pigem muigama, kui naerma.

Tunnistan, et asi võib olla minus, kuid kõik tegelasedki muutuvad iga filmiga vaid igavamaks ja ebameeldivamaks ning ükski uus tegelane ei tekita enam sümpaatiat. Näiteks Mannyst oli saanud tüüpiline lapsevanem, kes ei suuda leppida lapse suureks saamisega ning koos Virsikuga moodustasid nad perekondliku paari igast noortefilmist ehk "Isa, see pole minu unistus. See on sinu unistus".

Ebavajalikkus ebavajalikkuseks, valmis see film sai. Kahju on lihtsalt, et eriti hästi välja ei kukkunud.

Vaata filmi kohta rohkem SIIT!