KINOMULJED: Kinno! "Joy" mõjus justkui motivatsioonifilm

„Joy“ on kaudselt tõsielul põhinev lugu, mis räägib Joyst (Jennifer Lawrence), kelle elu on jõudnud omadega ummikusse. Ta töötab madalapalgalisel tööl, kasvatab kahte last ning elab endiselt oma ema, isa, vanaema ja eks-abikaasaga, õlul majalaen. Kuigi ta oli lapsena unistanud, et suureks saades elab ta uhkes majas ning leiutab asju endale ja kogu maailmale, on see unistus hajunud karmi reaalsusesse jõudes.

Ühel hetkel tuleb Joy aga geniaalsele ideele, nimelt leiutab ta end ise välja väänava mopi, millel pole alguses vedu ning tulemusena on ta veel vaesem kuni ta eks-abikaasa Tony (Edgar Ramirez) teeb ettepaneku tutvustada teda oma sõbra sõbrale Neilile (Bradley Cooper), kelle telekanalis QVC tehakse nipsasjakestele reklaami. Reklaamiga uuesti ebaõnnestunud, otsustab Joy ohjad enda kätte haarata ning asub ise oma toodet teles müüma, saades kordades edukamaks kui keegi kunagi oodata oleks osanud.
Natuke mage „if you can dream it, you can do it“ film, mis ei mõjunud nii väga motiveeriva loona sellest, et kõik on võimalik kui piisavalt tahtejõudu on, kui mõjus vaid kohati köitva jutustusena pealehakkamisega naisest, kes tahab elus jõuda kaugemale kui pidev karjuda saamine ja kodune põrandaküürimine. Nimelt oli film kokku pandud nagu peakski osa filmist olema haigutamaajavalt igav ja et sellega vahelduda, siis on teine pool pakitud täis huvitavat osatäitmist Jennifer Lawrence'i poolt.
Ma arvan, et kogu selle mitte-nii-huvitava-kui-võiks sisu juures oli film oma pikkuses natuke venitatud ning nii mõnegi koha oleks võinud vahele jätta või lühemaks lõigata, sisu poleks kannatanud. Tobedalt oli lisatud ka jutustus Joy vanaema poolt, mis oli minu arust üleliigne ja segav. Selle pealelugemise osa oleks minu arust võinud Joy ise täita ning film oleks ka automaatselt toiminud parema motivatsioonifilmina.
Üldiselt häiris mind filmi juures kõige enam aga see, et kõik tegelased, peale Lawrence'i mängitud Joy ja Cooperi poolt mängitud Neili, olid ebasümpaatseks muudetud ning pidid täitma lihtsalt seda tühimikku, mida Lawrence või Cooper täita ei saanud.
Teisalt andis Jennifer Lawrence minu arvates ühe oma parimaist etteastetest. Ta meeldis mulle „Silver Linings Playbookis“, kui mängis end kaotanud naist, sest see tuli tal suurepäraselt välja ja oli usutav, kuid „Joys“ säras ta ikka palju-palju eredamalt ja oleks säranud ka siis, kui kogu ülejäänud näitlejaskond poleks talle intensiivselt vastu mänginud eesmärgiga teda veel rohkem esile tuua. Näiteks minu jaoks suutis ta oma osatäitminega muuta keskpärase ja veniva filmi isegi nauditavaks.

Vaata rohkem siit!