Kakskümmend aastat pärast seda, kui Jurassic Parki avamine päris nii hästi ei õnnestunud, on idee siiski ellu viidud ning seda hoopis suuremana. Tere tulemast Jurassic Worldi – suurim lõbustuspark maailmas reaalsete dinosauruste ja tuhandete külastajatega iga päev. Sinna suunduvad ka vennad Gray ja Zach, et veeta nädal oma tädi Clairega (Bryce Dallas Howard). Ta sokutab oma õepojad aga hoopis lapsehoidja hoolde, et suunata ise oma tähelepanu tulevikuaktratsioonile – täielikult geenimanipulatsioonide käigus loodud dinosaurusele, kellesugust pole varem nähtud. Ta on intelligentne, hiiglaslik ja väga verejanuline ning kahjuks ei lähe kõik täpselt nii nagu plaanitud ja saurus, kelle täpset oidu ja tugevust on keeruline hinnata, pääseb lõbustuskeskusesse lahti. Puurist pääsenud, hakkab ta külvama paanikat ja võtma suurel hulgal inimelusid. Nüüd peab raptoritaltsutaja Owen (Chris Pratt) ohjad enda kätte haarama enne, kui midagi tõsiselt hullu juhtuda jõuab. 

Kuna minu suurim kokkupuude dinosaurustega oli seniajani on minevikus nähtud „Maa enne aegade algust“, kus Tillujala seiklustele kaasa sai elada, olin ma võrdlemisi põnevil. Kuna ma Jurassic Parki näinud ei ole, ei teki mul ka võrdlusmomenti ja ma ei oska täpselt öelda, kuidas on antud film võrreldes 1993. aastal ilmunud „Jurassic Parkiga“. Kuigi ma pole ühtegi sarnast filmi tegelikult näinud, oli see minu jaoks siiski suhteliselt etteaimatav. Üllatusmomente jagus küll, kuid mulle tundus, et alati ei kasutatud kõiki võimalusi üllatamiseks ära. Samas pakkus film parajal hulgal naerukohti ja visuaalset silmailu ning seda kõike 3D-s. Minu arvates nägid elukad välja nii head ja reaalsed, kui nad üldse näha said ja džungel, kus osa tegevust toimus, oli värviküllane ja hirmutav nagu vihmametsad olema peaksidki.
Naljakas on see, et kõige ebareaalsemaks mu jaoks ei tundunud sugugi fakt, et kuskil Lõuna-Ameerikas on saar, kuhu on ehitatud lõbustuspark kõikvõimalike 65 miljonit aastat tagasi välja surnud tegelastega, vaid see, kui palju suudab üks naine kontsadel joosta. Ta jooksis neil samadel kontsadel läbi džungli ja uurimiskeskuste, mööda asfalti ja ei jäänud sealhulgas tempos kordagi alla Chris Pratti tegelasele, kes muide ta kingade kohta märkusegi tegi. Hetkeks arvasin, et stseenis, kus ta oma särgi üles tõmbab ja ümber enda põimib nagu õige Jane kunagi, tõmbab ta kingadelt kontsad samuti alt, kuid tegemist oli tühipalja lootusega.

Rääkides Chris Prattist, kes mulle juba „Parks&Recreationist“ saati meeldinud on, siis pole ta kunagi halb idee ja sobis kergelt maalähedast Owenit suurepäraselt mängima. Ta oli ka see, kes röövis hävituslike dinode kõrval suurema osa tähelepanust ning seda täiesti väljateenitult. Tegelane, kes oleks väärinud suuremal hulgal tähelepanu, oli Jake Johnsoni Lowery, kelle arvelt sai nalja ja kelle omamoodi isiksus oleks pidanud säramiseks saama eredama valgusvihu. Ainus ebausutav tegelane oli minu jaoks vanem vend, kes ei olnud usutav vennana ega ka noore sangarina, kelleks teda tembeldada üritati. Ega sa palju geeniusest väikevendigi kohta, kuid vähemalt tundus ta piisavalt reaalne ja meenutas mulle piisaval hulgal mu oma venda, et mitte ebameeldiv tunduda.
Kõigist vigadest hoolimata on tegemist hea meelelahutusfilmiga, mida võib nimetada meeldivaks algusest lõpuni, ja mis sobib sooja juuniõhtusse kuidagi eriti hästi!

Filmi kohta loe rohkem SIIT!