Filmist „Mina, supervaras“ pärit minionide eellugu. Miljoneid aastaid juba erinevaid pahalasi teeninud käsilased kaotavad oma käskija ning otsustavad omale asula luua, et siis seal rahulikult elada. Pikapeale kaotab nende elu aga mõtte, sest neil ei ole mõtet elada, kui neil pole pahalast, keda teenida. Nad otsustavad saata kolmest käsilasest koosneva kollektiivi, kuhu kuuluvad Kevin, Stuart ja Bob, otsima uut pahalast, kes oleks kurjem kui ükskõik milline teine senielanud kurjam. Juhuslikult Orlandos toimuvast pahalaste kokkutulekust kuuldes, võtavad nad suuna sinna, et leida omale uus boss. Nõnda satuvadki nad Scarlet Overkilli käsutusse, kes annab neile ülesandeks varastada Inglismaa kuninganna kroon, et ta saaks üle võtta Inglismaa ja seejärel ka kogu ülejäänud maailma.
„Mina, supervaras“ oli varasemalt üks mu viimaste aastate lemmikmultikaid. Siis tuli „Mina, supervaras 2“, mis oli päris vaadatav, kuigi ma polnud enam nii suur fänn ja olin vähemalt kaks aastat vanem. Nüüd tuli „Käsilased“, mille ma loen samasse saagasse, sest keerles ümber „Mina, supervaras“ pärit tegelaste ümber ja ma tunnen, et nad oleks saanud paremat tööd teha, sest materjal oli hea. Vähemalt filmi enese kallal. Antud hetkel olen ma lihtsalt natuke pettunud, et ma ei suuda praegusel hetkel meenutada ühtegi naljakat momenti filmist, mida ma poleks filmi treilerist näinud. Naljakaid kohti oli küll, sest ma mäletan end naermas, kuid mulle tundus, et need kõikse naljakamad kohad mahutati juba õrritusvideosse ära.
Samas arvan ma, et tegemist oli sellegipoolest hea filmiga, nii animatsiooni kui ka huumori poolest, ja seda kinnitavad ka saalis naernud inimesed, kes ei olnud vaid lapsed. Filmi sisse oli mahutatud suisa paar nalja, millest ainult täiskasvanud aru said, seega.. Ma usun, et selle poole pealt, kus filmi naudivad igast vanusest vaatajad, on küll naelapea pihta pandud. Animatsioon oli lõbus ja erksavärviline, tegelased, kes ei olnud kollased ja kapsli kujulised, olid põnevad ja hästi väljakirjutatud.
Üks asi, mis mulle selle filmi juures veel vägagi meeldis, oli hea muusika, mis sisaldas endas ajastule kohaseid palasid ja ka mõnda uuemat pala. Esindatud olid näiteks Biitlid, The Who ja The Kinks, kuid ka näiteks The Smashing Pumpkins ja Owl City, mis mulle oli päris meelt mööda.
Kui aega on ja muud tegemist ei ole, siis tasub lapsed ja väiksemad sugulased kaasa võtta ja vaatama minna küll.

Saa "Käsilaste" kohta rohkem infot SIIT!